Pilet ostetud, rong leitud, kohale jõutud. Kohaliku raudteejaama kassapidajalt küsisin, kuhu võiks siin minna siis ta üllatuslikult vastas, et siin ei ole mitte midagi teha. Soovitas minna linna ostlema, aga seda ma ei soovinud ju. Juhatas meid siis dokkide poole, talle jäi küll arusaamatukus, miks ma siia tulin. Mis siis ikka, liikusin mööda juhatatud suunda ja tõesti- paremat kätt jäid ainult suured tööstusalad. Tundus, et tõepoolest pole siin midagi vaadata, kuid eelnevalt internetist otsides me ikka märkasime, et siin kusagil peaks olema TILBURY FORT ja COALHOUSE FORT.
No mis ebaõnn, saabudes koju avastan, et blogi on salvestamata jäänud, s.t. kirjutasin pika blogi valmis ja järgi pole sellest midagi suurt. Seega kirjutan sellest päevast uuesti mõne aja möödudes. KAHJU, usalda siis seda interneti automaatikat - ise salvestab :(
Oh, nüüd teeme siis taas ülevaate pühapäevast.
 |
| Kolm venda |
Kui juba siin Tilburys oleme, siis tuleb ikka vaadata ringi ka ning ega hostelis passimine parem ei ole. Igatahes mõtlesin liikuda ikka edasi dokkide poole, eks oma silm on ikka kuningas. Ilm tervitas mõnusa soojaga. Vaatasin silla pealt, et mis ümbruskonnas paistab, aga kahjuks mitte midagi sellist, mis oleks meeli erutanud. Vaikselt sõi siin teepervel rahulik hobune, kes oli ketiga ja vaiaga maa küljes kinni. Liikusin mööda jalgteed nii kaua kui võimalik, nägin suurt autoparklat ja samuti ka reisiterminali. Suund saigi sinna võetud, et vähemasti vaatan seda kohta. Reisisadam oli täna kinni ja rongijaamas öeldi ka, et täna üle Thamesi ei saa - liiklust ei toimu. Lisaks nägin pruuni silti, mis viitas vaatamisväärsusele, see jättis lootuseraasu. Reisiterminali alale ei saanud, see oli suletud, aga seal kõrval oli ala täiesti avatud ning seega suunudsin kalda äärde. Tegin pildi, et kas on tõus või mõõn ja mõne aja möödudes taas pildi. Selle 20 minutiga, mis veetsin kai peal pildistades ja laevu vaadates, oli veetase juba tublisti tõusnud.
 |
| Hobusega pubisse nagu ennemuiste |
Nautisin kaunist vaadet, siin oli Thamesi jõgi juba kitsam ja ülevaaade parem.
Nägin kolme venda - väga suurt laeva, veidi väiksemat ja tibatillukest ka. Pilved taevas mängisid mulle oma mängu, mis pakkus omamoodi silmailu. Siin piisavalt vaadeldud, tuli edasi liikuda, mulle tuli vastu seltskond jalgratastel, aga ma liikusin taas jõesuudme poole. Kividel kepseldes nägin ühtäkki, et seal, kus just 5 minutit tagasi olin, seisab laev ja liigub üle Thamesi. Vaatasin silmad üllatusest pärani, sest huvi oli ka mul üle minna, aga õeldi, et liiklust täna ei ole. Kahju, oleks ma veel seal sillal aega veetnud, oleksin kindlasti küsinud küüti teisele kaldale.
Jalutades nägin silti "The World's Ends End", küll oli vahva nimi. Selgus, et tegemist on söögikohaga ning see on juba ammusest ajast tegutsev kõrtsikoht. Istusin korra õues pingile, et kustutada janu ja puhata. Vaatevälja rikastasid hobused, mis mind köitsid, kuna ise olen ka teadlik hobuasjandusest. Kaks noormeest tulid kaarikutega kõrtsi, hobused jäeti aia taha ootele ning noormehed tulid lõunat sööma. Vankrid hobuste taga olid teistsugused, kui olin Eestis näinud võistlustel ning ei olnud nad sellised pidukaarikud.
 |
| Tilburi kindlus |
No ma ei või - taas on osa blogist minema pühitud. See ajab juba kurjaks, Kaua võib, isu võtab ära, kui nii mitu korda pead kirjutama.
Puhkepeatus tehtud, otsutasin edasi minna, mis ees ootas, seda ma ei teadnud aga kaotada ju polnud ka midagi. Leidsin üles sellise koha nagu TILBURI KINDLUS
https://en.wikipedia.org/wiki/Tilbury_Fort . Maa-ala, milles muuseum paiknes oli väga suur, palju eksponaate oli õues, just kahurid, kaugkuulipildujad. Inglismaal on muuseumid suhtliselt kallid ca 20 £ pilet. Otsutasin, et aega nii palju ei ole, et mitu tundi seal viibida ja poolikult vaadata ei tahatnud. Muuseumi pilet jäi lunastamata ja piirdusin vaid poe vaatamisega ning väljas uudistamisega.
 |
| Tilburi kindlus |
Kõht andis tunda juba lõunasöögi ajast ning otsustasin suunduda tagasi pubisse, et einestada. Söök tellitud ja söödud, avastasin, et väljas on vahepeal vihma tulnud ning veelombid andsid kinnitust. Vat, kus vedu - pääsesin märjaks saamisest.
 |
| Benfleet kirik |
Ajamasin kulges oma rada ning tuli tunnistada, et aeg oli endalgi sättida tagasiteele. Mõte oli ka teisepoole raudteed kiigata aga rongijaamas vesteldes jaama töötajaga jäi see mõte sinnapaika. Tekkis hoopis mõte minna vaadata üle asula BENFLEET, mis jääb mõne rongipeatuse eemale meie nn kodujaamast Westgliff. Mõte teoks, rongist väljusin Benfleetis ja jalutasin mööda alevikku, kuhu jalad visid ja meel soovis minna. Siin oli maastik päris kupliline ja andis üles rühkida aga vaated olid ilusad.
Nägin sõja monumenti, mis oli keset sõiduteed. Samuti leidsin armsa kiriku, mis kahjuks ei olenud avatud, kuid väljast päris massiivne. Tore oli vaadata, et inimeste teekonnad viisid läbi kirikuaia, see tundus nii loomulik. Suur silt kutsus pidama oma pulmi siin kirikus. Meil on tihti kirikuaiad ümbritetud aiaga ja kirikiaiast igapäevane läbi köndimine on kui võõrapärane tegevus. Taevataat näitas väga ähvardavaid pilvi ning mõte, et tuleb suunduda raudteejaama võttis selge ja kindla mõtte. See asustus ka nähtud, teele nn koju.
Õhtul taas väike eine ja sukeldumine arvuti maailma. Tuleb tunnistada, et juba tunnen koduigatsust ja tahaks juba koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar