21. päev - laupäev Basildon
Täna ärkasime varem ja pidasime veidi plaani. Sõime rahulikult hommikusööki ja üritasime arvuti kaudu otsida võimalust rongiga minna Basildoni. Täna tuleb siiski see päev, mil jalad ise otustavad, kuhu nad minna tahavad.
 |
| Basildoni St. Martini kirikutorn |
Westcliffi rongijaamas selgus, et Oyster kaarti sinnasõiduks kasutada ei saa ja tuleb eraldi pilet osta: 5.80£. See oli edasi-tagasi pilet. Ronge käib siin tõesti iga natukese aja tagant. Netist me Basildoni kohta eriti huvitavat ei leidnud, aga niisama hostelis istuda ka ei tahtnud.
Sattusime hoopis rongijaamast lahkudes suurde kaubandusalasse, mis oli tõesti suur. Tulime sealt välja ja otsisime mingi tee, mis pidi viima parki. Eesmärk oligi jalutada, mis sa siin ikka poodled.
St. Martini kirik on kaasaegne ja modernne, seinad on kaetud klaasvitraažidega. Inimesed kutsusid meid lahkelt sisse ja saime ka seest kaeda.
Matkasime taas edasi rohelusse. leidsime kaasaegse elamurajooni koos mänguväljakute, tiigiga, jalutusalaga. Eemalt nägime kõrgeid lossitorne ja vaatasime mõlemad üksteisele otsa, et lähme sinna. Meie üllatuseks oli see vaid miraaž. Puud on siin kitsad ja sihvakad, meenutades lossitorne. Päris kahju oli tõdeda, et polegi mingit iidset lossi. Mis muud, tagasi ja jalutasime parki, kust leidsime suisa telgid tiigi kaldalt ja vahvad haned-pardid elutsemas.
Tore on vaadata läbimõeldud planeeringuid. Tiigi kaldal on leidnud endale ka keegi telgiga. Huvitav, kas pargis telkimine on lubatud....
Varsti nägime ka suuri välitenniseväljakuid ning tõenäoliselt spordihalli. Sinnapoole me aga ei läinud, vaid keerasime tagasi keskuse poole, et leida vanalinna moodi ala. Piirkonna kaarti meil polnud ja liikusime vaid taju ja loogika järgi keskuse poole tagasi. Kaubanduskeskusest küsisime, kas on kusagil piirkonna kaarti ja meid juhatati raamatukokku. Siin nägin megasuurt hobby art poodi, tõeliselt suurt, andis ikka ringi peale teha.
Selge, et suurt kaasa midagi siit ei vii. Mulle üllatuslikult ei ole siin käsitööpoode, soov oleks miskit kohalikku käsitööd leida.
Nüüd tahtsid jalad juba veidi puhata ja tegime kohvipausi.
Raamatukogust saime vähemasti mingi kaardi ning selgust, et vanalinna siin polegi. Sai otsus vastu võetud, et lähme jala järgmisesse rongipeatusesse, lihtsalt liikumise mõttes. Kaart oli olemas, mille järgi minna ja nii me sammuma hakkasime.
Teel nägime ka ühte "vahvat" aeda, tahtsime sinna TEEME ÄRA tegema minna, aed vajas hädasti värskendust ning meie käsi, kuid pererahvas ei saanud aru, mida see tähendab ning tööriistu me ka ei leidnud, seepärast jäi siin aias see ära.
Vat sellist sõidukit nägime sõna otses mõttes rallimas. Meestrahvas, kes sellega sõitis, ei olnud kindlasti liikumisraskusega. Tema sõidustiil oli ralliv, meenus, et selle riistaga sõites pole ju vaja lube ega karta alkotesti.
Sattusime veel juhuslikult ka ühte kirikusse, kus kuulutus kutsus moeetendusele. See hakkas just lõppema. Tegu oli poest saadud uute riietega, mida siin allahinnatuna müüdi. Otsustasin kohalikku ettevõtlikust toeatada ja ostsin ühe kleidi.
Jalad olid juba suht väsinud, aga õnneks polnud enam palju minna. Mõtisklesime veel, et kas saame täna oma liikumisele rekordi, eelmine oli 27 158 sammu. Kell näitas juba kuuendat õhtutundi, kui Pisteria rongijaama jõudsime. Rongini oli veel 20 minutit aega, seega oli vaja veidi jalgu puhata. Pärast läksime hostelist läbi, väike värskendus ja riiete vahtetus ja läksime söögikohta otsima. Mõte oli minna ranna äärde söögikohta, aga mõlemad kohad, mis meie lähedal on, teatasid, et nad on reserveeritud (tuleb laud ette broneerida). Vat sulle lops, seega vedasime oma kondid London Roadile ja läksime Itaalia restorani sööma. Köht täis, tulime koju ja vaatasime esimest korda siin ka siis mingi filmi ära ning kell näitas juba siin uut päeva, kui mina magama panin.
Sattusime hoopis rongijaamast lahkudes suurde kaubandusalasse, mis oli tõesti suur. Tulime sealt välja ja otsisime mingi tee, mis pidi viima parki. Eesmärk oligi jalutada, mis sa siin ikka poodled.
 |
| Kiriku ees olev kuju |
St. Martini kirik on kaasaegne ja modernne, seinad on kaetud klaasvitraažidega. Inimesed kutsusid meid lahkelt sisse ja saime ka seest kaeda.
Matkasime taas edasi rohelusse. leidsime kaasaegse elamurajooni koos mänguväljakute, tiigiga, jalutusalaga. Eemalt nägime kõrgeid lossitorne ja vaatasime mõlemad üksteisele otsa, et lähme sinna. Meie üllatuseks oli see vaid miraaž. Puud on siin kitsad ja sihvakad, meenutades lossitorne. Päris kahju oli tõdeda, et polegi mingit iidset lossi. Mis muud, tagasi ja jalutasime parki, kust leidsime suisa telgid tiigi kaldalt ja vahvad haned-pardid elutsemas.
 |
| Kaasaegne elamurajoon |
Varsti nägime ka suuri välitenniseväljakuid ning tõenäoliselt spordihalli. Sinnapoole me aga ei läinud, vaid keerasime tagasi keskuse poole, et leida vanalinna moodi ala. Piirkonna kaarti meil polnud ja liikusime vaid taju ja loogika järgi keskuse poole tagasi. Kaubanduskeskusest küsisime, kas on kusagil piirkonna kaarti ja meid juhatati raamatukokku. Siin nägin megasuurt hobby art poodi, tõeliselt suurt, andis ikka ringi peale teha.Selge, et suurt kaasa midagi siit ei vii. Mulle üllatuslikult ei ole siin käsitööpoode, soov oleks miskit kohalikku käsitööd leida.
Nüüd tahtsid jalad juba veidi puhata ja tegime kohvipausi.
Raamatukogust saime vähemasti mingi kaardi ning selgust, et vanalinna siin polegi. Sai otsus vastu võetud, et lähme jala järgmisesse rongipeatusesse, lihtsalt liikumise mõttes. Kaart oli olemas, mille järgi minna ja nii me sammuma hakkasime.
 |
| TEEKS ÄRA :) |
Sattusime veel juhuslikult ka ühte kirikusse, kus kuulutus kutsus moeetendusele. See hakkas just lõppema. Tegu oli poest saadud uute riietega, mida siin allahinnatuna müüdi. Otsustasin kohalikku ettevõtlikust toeatada ja ostsin ühe kleidi.
Jalad olid juba suht väsinud, aga õnneks polnud enam palju minna. Mõtisklesime veel, et kas saame täna oma liikumisele rekordi, eelmine oli 27 158 sammu. Kell näitas juba kuuendat õhtutundi, kui Pisteria rongijaama jõudsime. Rongini oli veel 20 minutit aega, seega oli vaja veidi jalgu puhata. Pärast läksime hostelist läbi, väike värskendus ja riiete vahtetus ja läksime söögikohta otsima. Mõte oli minna ranna äärde söögikohta, aga mõlemad kohad, mis meie lähedal on, teatasid, et nad on reserveeritud (tuleb laud ette broneerida). Vat sulle lops, seega vedasime oma kondid London Roadile ja läksime Itaalia restorani sööma. Köht täis, tulime koju ja vaatasime esimest korda siin ka siis mingi filmi ära ning kell näitas juba siin uut päeva, kui mina magama panin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar