Reede, 12. mai 2017

Reede 12.05.2017

25. päev - LAHKUMISTE PÄEV

Hommik algas kõik nii armsalt, päikeseliselt. Võtsin kaasa kõik kingitused, mis olin siia jagamiseks kaasa toonud. Läksin hostelistki varem välja, sest tahtsin rahulikult jalutada ja talletada veel teekonda mälestustesse. 
Langley Lodge
Hommikul magas taas mersu peal üks kirju kõuts, keda olen korduvalt näinud, temagi põrnitses mind, et kas ma tulen talle ligi - ei läinud. Täna ei kohanud ma oma teel memmekest koeraga, kas olin mina varem või tema hilisem. Täna läksin kohe küljeuksest sisse, ei hakanudki kella helistama. 
Hommikused tervitused Sheilale ja hooldajatele, keda nägin, taas registreerimine. Üsna kohe tuli mulle info, et täna lahkusid meie kodust Miha (tuba nr1) ja Peeter (tuba nr 3), nende nimede taha oli ilmunud juba R.I.P aga Elena läks täna varahommikul kell 7.00.
14 tunni jooksul lahkub 3 inimest - SEE ON LAHKUMISTE PÄEV. 
Lindy kutsus mind appi ja suundusime Vera tuppa (nr28), et teda duši alla viia. Toast võtsime kaasa vajalikud puhtad riided ning pesuvahendid ja suundusime suurde pesuruumi. Eelnevalt oli seal tõenäoliselt pesemas käidud Brianit, sest puudrit olid kõik kohad täis. Lindi läks kohe Amberile märkust tegema, sest enda järgi  tuleb ära ikka koristada. Lükkasim potitooli kõrvalruumi, et meil oleks ruumi tegutseda. Vera panime teise potitooliga duši alla, külgedel madalad ukselaadsed moodustised, et ise märjaks ei saaks. Veera pesi ise oma näo ja osaliselt keha ka. Mina olin kuivatamise peal. Eks aega ikka läheb, kui tahad, et inimene ise ka protsessis osaleb. Veera puhas, riietatud ja tagasi viidud oma tuppa tugitooli. 
Järgmise ülesandena tuli Ellen (tuba nr 27) viia puhkeruumi, sest tema toas hakatakse värvima. Otsisin sobiva ratastooli, mis mahuks uksest välja ja millel on jalatoed olemas. Leidsin ja katsetasin, et mahb uksest sisse. Vahetasime Ellenil mähkme ära ja tõstsime ta ratastooli ja viisin ta puhkeruumi ning taas siirdasime puhkeruumis ratastoolist tugitooli.
Sandra palus mul tegeleda Tomiga (tuba 23), kes oli vaja pesta, riietada ja tuua puhkeruumi. Hakkasin pihta mehe äratamisega, ta on mega unekott, üldse ei taha üles tõusta. Sain ta näo pestud ja särgi seljast võetud ning ülakeha ka pestud ning selja ka ning uue puhta pluusi selga. Mähkme vahetamisel avastasin, et see on vaja vahetada ja tegin ta puhtaks ning panin uue mähkme. Jalad pesin tal ka ära, nüüd tuli juba Sandra ka uurima, kuidas läheb ning tuli mulle appi. Tõstsime härra voodisse istuma ja Sandra hakkas Tomil habet ajama. Keegi hooldajatest tuli alla ja uuris Josephine kohta, siis tuli Sandrale meelde, et ta pole Josephinele teed andnud. Seega tuli mul see ülesanne täita. Jätsin Sandra Tomi juurde ja tormasin Josephinele jogurtit ja teed pakkuma. Jogurti sai ta suure vaevaga söödud, natukene jäi järgi, aga Josephine eriti süüa ei tahtnud, teejoomisest ta keeldus täiesti ja tõukas mu käe ära. Proovisin mitu korda, kuid lootuseltult. Kirjtuasin üles, et keeldus joogist.
Kirikuaken
Köögis pesin mustad nõud ära ja varsti olime valmis lõunasööki pakkuma. Sinised kilepõlled ette ja jagama. Viisin Margaredile (tuba 13) toidu ja ühtlasi tühjendasin poti. Piilusin ka Elena tuppa, ta keha oli veel voodis. Toit jagatud ja mina toitsin Katriini. Suundusin just tuppa nr 1, kui nägin Katriini ja Miha tütart, kellega paar päeva tagasi suhtlesin. Avaldasin nendele kaastunnet ja küsisin, kas nad tahavad oma ema ise toita aga nad pidid lahkuma. Katriini toites mõtlesin, kas ta saab aru, et mees ta kõrvalt on just lahkunud. Vahel olen ta silmist pühkinud spisaraid, kuid mida ta tunneb, tajub, teab - ei oska me aru saada. Enamuse ajast ta muudkui magab.
Peetri lähedased olid ka asju ära viimas. Nägin ka arsti, kes on siin majas pidev külaline, ju tuli surma fikseerima. Lõunasöök toimetatud, sain isegi süüa. Sheila tegi mulle härjasilma, singi ja mingi kalakolmnurkadega. Kõht täis ja majas veidi rahulikum. Käisn ja tänasin Sarat, Vickyt ja Lisat meeldiva koostöö eest ja vastuvõtu eest ning võimaluse eest teostada oma praktikat.
Õde Georgina palus mind appi, esmalt ma ei saanud aru milleks, aga esiukse juures seisis keegi ja nende meeste riietusest sain aru, et nad tulid Elena surnukeha ära viima. Mul oli suht huvi teada, kuidas nad ta alla toovad, sest Elena tuba on kõige kõrgemal ja trepist alla tuua ei saa, tuleb kasutada lifti ning siin on veel paar kitsast ja teravat nurka. Mehed võtsid oma kokkupakitud raami (korralikult kokku pakitud ja kotis) välja ja liikusime liftiga üles. Viky arvas, et tuleb kasutada eesust. Mehed vaatasid lifti ja arvasid, et on ok. Saatsin mehed Elena tuppa ja jäin ukse taha ootama, et tulles oleks elanike uksed kõik kinni. Juba toauksest välja tulles on esimene pööre väga kitsas, meestel tuli raam oma 30 kraadi üles tõsta. Surnukeha oli pandud raamile ja rihmadega kinni ning kaetud, rihmasid näha ei olnud, seega pidid need olema katte all. LIftis pidid nad ka tõstma raami ühte otsa ülespoole, et üldse lifti mahtuda. Me läksime jala alla, vajutasin lifti nuppu 0-korrusele. Nüüd oli juba asi lihtsam, vaja veel vaadata, et uksed oleks kinni. Koridoris olid vaid Briani lähedased, kes nägid, kui Elena ära viidi.  Elu on lühike.
Elul on oma tee ..... 
Pärastlõunane aeg läks head aega ütlemiste peale ja kommi jagamise peale. Panin kommid kõik ühte kaussi ja liikusin mööda maja ringi ning pakkusin kommi. Residentidega tuli head aega jätta ja sõpradele kinitusi jagada. Sara, Vicky ja Lisa tulid mind tänama ning andsid kommikarbid ja kaardid. Kinkisin neile ka natuke nänni ja meie rõõmsameelene Ben sai mu käest puidust vurri, samuti ka Lisa. Lindyle kinkisin pastaka ja lambaga pajalapi, õde Georginale järjehoidja. Farit ja Bill astusid ka läbi tänama ja nendele andsin ka pastakad. Nad loodavad, et Eestist tuleks sinna töötajaid ja palusid, et me seda infot levitaksime.
Jätsin juba kõikidega head aega ja kell näitas juba tööpäeva lõppu, kui tuli minna. Läksin kiriku juurest mööda ja istusin pingil ning soovisin head teed ELENA, MIHA, PEETER. Eriti läks mulle hinge Miha. Viimati veel kolmapäeval palus ta mu käest külma piima, mida ma pidin lugema tema huultelt, sest tal oli väga raske rääkida. PUHAKE RAHUD, meil kõigil on aeg kord minna, igaüks oma teed pidi. Hetkel mina tagasi oma maailma Eestisse. Jalad ei tahtnud kohe hostelisse minna ja liikusin korra hoopis mere äärde. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kolmapäev 17 mai 2017

30 päev. See You UK and welcome Estonia Täna hommikul helises äratuskell 3.15. Hommikusöök koosnes sellest, mis veel kapis järgi oli...