Kolmapäev, 17. mai 2017

Kolmapäev 17 mai 2017

30 päev. See You UK and welcome Estonia


Täna hommikul helises äratuskell 3.15. Hommikusöök koosnes sellest, mis veel kapis järgi oli. Tegin ka kaasa võileiva ning lisaks rändasid kotti õun ja banaan. Takso saabus õigeaegselt ja mind ning Katit saatis ära  meeletu vihm. Sellist vihmasadu, kui täna oli, ei olnud ma kuu aja jooksul näinud.
Taksojuht oli sõbralik, vestlesime terve tee erinevatel teemadel. Jõudsime lennujaama kell 5.00 hommikul. Arve maksime sularahas ning vastu saime tseki ka.
Orienteerumine lennujaamas algas. Heli Heimo saatis meile pardakaardid meilile, mille saime hostelis välja printida ning suuremaid äpardusi polnud. Mina ainult läksin kuskilt väravate vahelt läbi suur kohver kaasas, siis peeti mind kinni ja saadeti tagasi. Tuli ikka drop box otsida. Tahsin pagasi ära anda aga selgitati, et mine aparaadi juurde. Eks läksingi ja vaatasin seda masinat, asetasin kohvri peale, pardakaardi luges kiibilugeja ja printis mulle välja pagasi lipiku. Masin ei streikinud, et mul kohver raskem - vedas. Pagasi sain ära antud,  juba oli elu palju kergem. Nüüd vaja vaid turvakontroll läbida. Siin ma hakkasin ka millegipärast piiksuma. Kutsuti korra kõrvale kombati läbi ja lasti edasi.
Kõik kulges ilusti. Lennujaam oli väga suur ja tiirutasime veidi ringi, sest väravat ei olnud meie lennule veel näidatud. Väravasse andis ikka omajagu kõmpida.
Lend kujunes rahumeelselt ja viperusteta. Tallinn tervitas meid juba veidi jahedama ilmaga ning Tallinna lennujaamas nägin Hiiumaa Ametikooli õpilasi naasmas välispraktikalt. Rõõmsad tervitused tuttavatele ning oma pere oli vastas.

TERE EESTI, TERE KODU!!


Teisipäev 16. Mai 2017



29 päev. Teisipäev - aeg jätta head aega!

Täna oli viimane päev nautida selle piirkonna kauneid vaateid, lummavaid lilli, erilisi aedu, rahvuste mitmekesisust ning superkaunist suveilma.
Westgliff - restoran
Hommikul magasin nii kaua, kuni keha arvas, et on aeg üles tõusta. Tegin rahuliku hommiku, pikema hommikusöögi nautimise ning lisaks oli vaja ka veidi plaane pidada. 
Minu sooviks oli saada õue, päikese kätte ning kodust tuli paar soovi ja omale jäi paar kingitust kaasatoomiseks silma. Hostelist välja minnes tabas mind tõeline kuumus. Rongiga läkisn ühe peatuse keskuse poole ja seadsin sammud keskuse poole. Tõeliselt soe suveilm viis mind jõe kaldapealsele, kus soetasin paar suveniiri kaasa ning rahulik jalutuskäik ja viimased silmailu nautimine käis jalutuskäiguga kaasa.
Liikusin Hamlet Court tänavale, kus käis aktiivne kaubanduselu, vaatasin teise ringi poed veel üle ja kohalikus pubis nautisin jahedat jooki.
Jalutuskäigul broneerisin õhtusöögiks meile söögikohta ka kohad, sest korra saime pika nina, sest kohti polnud õhtul. Nüüd broneerisin kohad juba õhtuks ette.
Thamesi kaldapealne
Hostelis hakkasin tegelema pakkimisega, mis kaasa, mis maha. Pakkimine oli väga tüütu tegevus, sest kaalu pead ju ka jälgima. Kohver näitas oma 22.5 kg. Rohkem lisada miskit ei tohi ja raskemad asjad nagu õppematerjal tuleb panna käsipagasisse. Nii said osa riideid maha jäetud ja kogutud reklaamidele karmilt otsa vaadatus...... Hosteli manager aitas meile tellida hommikuks takso ning soovis meie kohvrid viia juba õhtuks alla ootele.
Kord iga pidu saab otsa ja pillimehel otsa lõpeb ramm .... Kohver koos, kell kutsumas õhtusöögile. All rannaäärses toidukohas (broneeritud koht) oli armas, ruumi nii 30 in tarbeks. Nautisime siis meie praktika viimast õhtusööki ja vaatlesime Thamesi jõge. Kes teab kas ja millal teekond taas siia meid toob aga on mida meenutada.

Õhtul hilja panin korraks ikka magama, äratus kell 3.15. Homme samal ajal olen juba arvatavalt kodus.

Esmaspäev 15 mai 2017

28 päev  - tutvumine Anchor Themside

Lüüs 
Täna avanes suurepärane võimalus küastada Anchor ketti kuuluvat hooldekodu Thameside, kus töötab mu tuttav Marika. Juba eelnevalt sai temaga kohtumine kokku lepitud. Meie külastus sai rohelise tule ja nii asusime hommikul kell 9 teele. Eelmise päeva õhtul tegin kodutööd, et kus paik asub ja kui kaua me sinna sõidame. Google ja erinevad teised internetilehed andsid erinevaid andmeid 1,5 h kuni 3,45 tunnini. No keda sa usud :(. Kaardi järgi oli vaja minna risti läbi Londoni, kasutades metrood ja rongi.
Pileti edasi-tagasi ostsime Westcliffi jaamast ja hinnaks oli 15.50 naela. Kella üheksane rong läks läbi Tilbury ja sõit West Hami peatusse kestis juba 1.10h. Siit edasi liikusime  Waterloo jaama, mis on üks Londoni suuremaid. Tuleb tunnistada, et viidamajandus rongijaamades toimib hästi. West Ham i peatuses väljudes metroost, tekkis segadus kuhu poole peame minema, et leida rongijaam. Küsisime teed kohalikult müüjalt ning sealt tuli juhatus pöörata vasakule, näete "bloody tower it", liigute veidi otse ja näete rongijaama. Kohalikud pidid kutsuma "Tower of London" ka "Bloody tower", sest väidetavalt on tornis sooritatud kaks mõrva vennad Edward V ja Richard  http://www.englishmonarchs.co.uk/tower_london_6.html. Lähemalt saate lugeda siit.
Waterloost sõitsime edasi rongiga Hampton Court jaama, mis on London national rail üks viimastest jaamadest. Siin algab/lõpeb London.   Juhtnöörina oli antud, et rongijaamast 30 min jalutamist. Tulime jaamast välja ja panime mingit tänavat mööda minema. Kahjuks kell  juba näitas aega, et peaksime olema kohal aga kas oleme õigel teel või kuhu hoida, et tea. Teel olles küsisime abi aga kuna meil internetti telefonis polnud aktiveeritud siis me ei saanud ka vaadta. Saime selgust, et peame hoidma rohkem paremale ning tõttasime edasi. Sattusime kuhugi kiriku juurde, mis ajas meid segadusse ning juba tuli telefonikõne, kuhu jäime. Muud ei aidanud, kui panin sisse mobiilis googlemapi, mis meid kohale toimetas.
Avar koridor
Panime ühe tänavaga mööda aga tiheasustuse puhul on palju ummiktänavaid, mis segasusse ajasid. Lõpuks olime kohal ja nahk seljas märg ning vabandasime ette ja taha, et eksisime ära. ANCOR THAMESIDE      - http://www.yourcarehome.co.uk/care-homes/elderly/surrey/west-molesley/thameside-residential-care-home/. Sissepääsuks andsime uksekella ja kohe saime päringu, kelle juurde tuleme. Sissepääs avatud ja Marika meile maja pealt üles leitud, saime üleliigsed riided ära pandud ning suundusime ringkäigule. Majas on 3 korrust,  61 voodikohaga, koridorid olid avarad  ning kliendid  üksikult tubades. Enamuses olid väiksemat abi vajavad kliendid e residendid. Parasjagu tuli lõuna kätte ning saime koos Marikaga pilgu peale visata kööki ning tutvuda toidu toomise käruga, mis hoiab ka toidu soojana. Piilusime ringi ka teistesse tubadesse, meile näidati ka nn näidis tuba, mis on mõeldud huvilistele vaatamiseks. 

Pilk kliendi tuppa
Ruumid on enamuses 12-15m2 suured. Igas toas on oma wc + dušš.  Vannitoas oli spetsiaalne vann, kus küljes oli tõstuk, millega saab inimese vanni tõsta ja välja. Inimesi tõsta võib selle masinaga vaid väljaõppinud töötaja. Hooldajaid oli ka eri rahvustest ja siin alustas just täna tööd ka teine eestlane. Nägin ka meeshooldajat, ka Langley nursing homes oli meeshooldaja. Hooldamine siin hooldekodus maksab 1200£ nädal.  Siin jäi silma samuti puhkeruumi olematus, töötajad pidasin oma puhkepause õues, koridori lõpus armas nurgake, seega kus juhtus. Marikal algas lõunapaus ja kuna ta elab hooldekodust vaid 100m kaugusel, siis läksin tema juurde kohvi jooma. Ajasime kodustel Hiiumaa teemadel juttu ja nii see aeg lendas, tema taas tööle. Mina ja Kati aga suundusime vaatamisväärsusega tutvuma.





Hampton Court

HAMPTON COURT Hampton Court - Tudorite loss, mis ajalooliselt seotud kuningas Henry VIII-nda ja tema kuue naise looga. Ajaloost ning kardinal Wolseyśt, kes lossi 16.-nda sajandi alguses enda jaoks laskis ehitada. Pileti saime kaks inimest ühe hinnagaehk  pileti hind oli 23.00£. Ajaga oli natuke kehva, sulgemiseni oli aega vaid 3 tundi. Ala on meeletult suur, kunstiruumidele saime põgusa pilgu peale visata ja jookime aia läbi. Aedades imetlesime seene kujulisi puid, tiike ja unustamatuid inglise aedu. Tekkis omale ka midagi sellist teha koju aga noh....  unistada ikka võib. Ilmailu on ka väga vajalik ning annab energiat juurde endale. Ilm oli sompus ja pidevalt tuli veidi vihmakest alla aga tuju see ei rikkunud ning kindlusest väljusime alles sulgemise lähenedes

Kell näitas juba kuuendat õhtutundi ja taas ootas ees ju pea 3 tunnine tagasitee läbi Londoni aga süüa oli ka vaja, sest tühi kott ei seisa ju püsti. Õhtustasime raudtee lähedases söögikohas nautides Thamesi kitsast jõge siinpool Londoni linnaosas.
Tagasitee kulges 2.5 tunnise pikkusega ja hostelisse jõudsime pärast kella 22.00
Homme on viimane päev siin Inglismaal ja siis ootab juba KODU.

Pühapäev, 14. mai 2017

Pühapäev 14 mai 2017

27 päev - emadepäev


Suur vend
Hommikul sain kauem magada ja nautida vaba hommikut. Täna võtsin päeva rahulikumalt ning ei kiirustanud kuhugi. Rahulik hommikusöök ja veidi veel arvutis vaadata, kuhu minna ja kuidas minna. Kati tegi kodutöö ära selgitades, mis kellast rong läheb.  Tänase päeva sihtmärk: TILBURY.
Pilet ostetud, rong leitud, kohale jõutud. Kohaliku raudteejaama kassapidajalt küsisin, kuhu võiks siin minna siis ta üllatuslikult vastas, et siin ei ole mitte midagi teha. Soovitas minna linna ostlema, aga seda ma ei soovinud ju. Juhatas meid siis dokkide poole, talle jäi küll arusaamatukus, miks ma siia tulin. Mis siis ikka, liikusin mööda juhatatud suunda ja tõesti- paremat kätt jäid ainult suured tööstusalad. Tundus, et tõepoolest pole siin midagi vaadata, kuid eelnevalt internetist otsides me ikka märkasime, et siin kusagil peaks olema TILBURY FORT ja COALHOUSE FORT.


No mis ebaõnn, saabudes koju avastan, et blogi on salvestamata jäänud, s.t. kirjutasin pika blogi valmis ja järgi pole sellest midagi suurt. Seega kirjutan sellest päevast uuesti mõne aja möödudes. KAHJU, usalda siis seda interneti automaatikat - ise salvestab :(

Oh, nüüd teeme siis taas ülevaate pühapäevast.
Kolm venda 
Kui juba siin Tilburys oleme, siis tuleb ikka vaadata ringi ka ning ega hostelis passimine parem ei ole. Igatahes mõtlesin liikuda ikka edasi dokkide poole, eks oma silm on ikka kuningas. Ilm tervitas mõnusa soojaga. Vaatasin silla pealt, et mis ümbruskonnas paistab, aga kahjuks mitte midagi sellist, mis oleks meeli erutanud. Vaikselt sõi siin teepervel rahulik hobune, kes oli ketiga ja vaiaga maa küljes kinni. Liikusin mööda jalgteed nii kaua kui võimalik, nägin suurt autoparklat ja samuti ka reisiterminali. Suund saigi sinna võetud, et vähemasti vaatan seda kohta. Reisisadam oli täna kinni ja rongijaamas öeldi ka, et täna üle Thamesi ei saa - liiklust ei toimu. Lisaks nägin pruuni silti, mis viitas vaatamisväärsusele, see jättis lootuseraasu. Reisiterminali alale ei saanud, see oli suletud, aga seal kõrval oli ala täiesti avatud ning seega suunudsin kalda äärde. Tegin pildi, et kas on tõus või mõõn ja mõne aja möödudes taas pildi. Selle 20 minutiga, mis veetsin kai peal pildistades ja laevu vaadates, oli veetase juba tublisti tõusnud.
Hobusega pubisse nagu ennemuiste
Nautisin kaunist vaadet, siin oli Thamesi jõgi juba kitsam ja ülevaaade parem.
Nägin kolme venda - väga suurt laeva, veidi väiksemat ja tibatillukest ka. Pilved taevas mängisid mulle oma mängu, mis pakkus omamoodi silmailu. Siin piisavalt vaadeldud, tuli edasi liikuda, mulle tuli vastu seltskond jalgratastel, aga ma liikusin taas jõesuudme poole. Kividel kepseldes nägin ühtäkki, et seal, kus just 5 minutit tagasi olin, seisab laev ja liigub üle Thamesi. Vaatasin silmad üllatusest pärani, sest huvi oli ka mul üle minna, aga õeldi, et liiklust täna ei ole. Kahju, oleks ma veel seal sillal aega veetnud, oleksin kindlasti küsinud küüti teisele kaldale.
Jalutades nägin silti "The World's Ends End", küll oli vahva nimi. Selgus, et tegemist on söögikohaga ning see on juba ammusest ajast tegutsev kõrtsikoht. Istusin korra õues pingile, et kustutada janu ja puhata. Vaatevälja rikastasid hobused, mis mind köitsid, kuna ise olen ka teadlik hobuasjandusest. Kaks noormeest tulid kaarikutega kõrtsi, hobused jäeti aia taha ootele ning noormehed tulid lõunat sööma. Vankrid hobuste taga olid teistsugused, kui olin Eestis näinud võistlustel ning ei olnud nad sellised pidukaarikud.
Tilburi kindlus

No ma ei või - taas on osa blogist minema pühitud. See ajab juba kurjaks, Kaua võib, isu võtab ära, kui nii mitu korda pead kirjutama.

Puhkepeatus tehtud, otsutasin edasi minna, mis ees ootas, seda ma ei teadnud aga kaotada ju polnud ka midagi. Leidsin üles sellise koha nagu TILBURI KINDLUS     https://en.wikipedia.org/wiki/Tilbury_Fort . Maa-ala, milles muuseum paiknes oli väga suur, palju eksponaate oli õues, just kahurid, kaugkuulipildujad. Inglismaal on muuseumid suhtliselt kallid ca 20 £ pilet. Otsutasin, et aega nii palju ei ole, et mitu tundi seal viibida ja poolikult vaadata ei tahatnud. Muuseumi pilet jäi lunastamata ja piirdusin vaid poe vaatamisega ning väljas uudistamisega.
Tilburi kindlus
Kõht andis tunda juba lõunasöögi ajast ning otsustasin suunduda tagasi pubisse, et einestada. Söök tellitud ja söödud, avastasin, et väljas on vahepeal vihma tulnud ning veelombid andsid kinnitust. Vat, kus vedu - pääsesin märjaks saamisest.
Benfleet kirik
Ajamasin kulges oma rada ning tuli tunnistada, et aeg oli endalgi sättida tagasiteele. Mõte oli ka teisepoole raudteed kiigata aga rongijaamas vesteldes jaama töötajaga jäi see mõte sinnapaika. Tekkis hoopis mõte minna vaadata üle asula BENFLEET, mis jääb mõne rongipeatuse eemale meie nn kodujaamast Westgliff. Mõte teoks, rongist väljusin Benfleetis ja jalutasin mööda alevikku, kuhu jalad visid ja meel soovis minna. Siin oli maastik päris kupliline ja andis üles rühkida aga vaated olid ilusad.
Nägin sõja monumenti, mis oli keset sõiduteed. Samuti leidsin armsa kiriku, mis kahjuks ei olenud avatud, kuid väljast päris massiivne. Tore oli vaadata, et inimeste teekonnad viisid läbi kirikuaia, see tundus nii loomulik. Suur silt kutsus pidama oma pulmi siin kirikus. Meil on tihti kirikuaiad ümbritetud aiaga ja kirikiaiast igapäevane läbi köndimine on  kui võõrapärane tegevus.  Taevataat näitas väga ähvardavaid pilvi ning mõte, et tuleb suunduda raudteejaama võttis selge ja kindla mõtte. See asustus ka nähtud, teele nn koju.
Õhtul taas väike eine ja sukeldumine arvuti maailma. Tuleb tunnistada, et juba tunnen koduigatsust ja tahaks juba koju.  

Laupäev, 13. mai 2017

Laupäev 13 mai 2017

26. päev - vaba päev

Teise ringi kauplus
Täna ärkasime rõõmsa päiksesepaistega ja tegime hommikusöögi. Tänaseks oli meil esmalt mõttes Hamlet Court. See on tänav, kus on hulganisti väiksemaid poekesi ja väga palju teise ringi poode, Siin tegutsevad teise ringi poed eesmärgipäraselt, kas siis korjavad raha kodututele, kasside varjupaigale, sõjaveteranidele või muuks heategevaks otstarbeks. Igal poel on oma sihtgrupp, keda nad toetavad. Poed on üldiselt väikesed, ja mis salata, tegin minagi mõne ostu. 
Nautisime ilusat ilma, armsaid väikeseid poekesi ning jalutamist. Jalutuskäik viis meid nüüd väikesesse aianduskoperatiivi, kus kogukond kasvatab aiasaadusi ja müüb neid ning näitab, kuidas kasvatada taimi. 
Kogukonna aiapidu

Elav muusika mängis, osalesin vahval MAYPOLE tantsul, mis oli igati lihtne, võimalus oli oslaeda loteriis, lastele oli vahva aaretejaht, osta sai erinevaid taimi ja laste meisterdatud asjakesi. 
Kohalik seltskond
Veetsime siin kohalikega suheldes mõnusasti aega. Jalutasime ringi suhteliselt minimalistlikus aias, aga selle eest oli seal nii kultuuri kui ka metsikut loodust.

Kohalikud pillimehed

Nende lõõtsameeste pilli järgi võiks "Sõle Segajad" ka tantsida. Eks selle eesmärgiga sai ka kontakt antud, aga elame-näeme, ütles pime ja jooksis vastu puud.









Kohal oli kaks batuuti lastele rõõmuks, lastel oli võimalus  seemneid peenrale külvata, saada endale vahva näomaaling näole jne.


Debora Oakley "Patchwork Butterfly"







Sellest kaunist ja rahulikust paigast suundusime Victoria avenüüle, et minna Beecroft Atr Gallerysse, kus nautisime kohalikku kunsti. Teemaks oli "Ruby Stitches", kus kasutatud tikkimispisteid, kuid seotud ka teiste erinevate tehnikatega.
Siin kulutasin ikka päris palju aega, sest avamine oli just täna ja tööde autorid tulid uudistama, kes me oleme ja kuidas meeldib. Vestlesin Lynn Lynnega, kes igapäevaselt on hoopis terapeut, kuid hobiks on käsitöö.

Lisaks oli galeriis veel 2 näitust, millest üks oli noored riiete disainerid ning teine "What to do in Southend". Siin oli plakateid, maale ja fotosid läbi ajaloo Southendi piirkonnast.

Jätkasime teadmiste ammutamist Central Museumis ja planetaariumis.
Õhtul vaatasin Eurovisiooni ja toimetasin arvutis.

Central Museum - varjend

















Reede, 12. mai 2017

Reede 12.05.2017

25. päev - LAHKUMISTE PÄEV

Hommik algas kõik nii armsalt, päikeseliselt. Võtsin kaasa kõik kingitused, mis olin siia jagamiseks kaasa toonud. Läksin hostelistki varem välja, sest tahtsin rahulikult jalutada ja talletada veel teekonda mälestustesse. 
Langley Lodge
Hommikul magas taas mersu peal üks kirju kõuts, keda olen korduvalt näinud, temagi põrnitses mind, et kas ma tulen talle ligi - ei läinud. Täna ei kohanud ma oma teel memmekest koeraga, kas olin mina varem või tema hilisem. Täna läksin kohe küljeuksest sisse, ei hakanudki kella helistama. 
Hommikused tervitused Sheilale ja hooldajatele, keda nägin, taas registreerimine. Üsna kohe tuli mulle info, et täna lahkusid meie kodust Miha (tuba nr1) ja Peeter (tuba nr 3), nende nimede taha oli ilmunud juba R.I.P aga Elena läks täna varahommikul kell 7.00.
14 tunni jooksul lahkub 3 inimest - SEE ON LAHKUMISTE PÄEV. 
Lindy kutsus mind appi ja suundusime Vera tuppa (nr28), et teda duši alla viia. Toast võtsime kaasa vajalikud puhtad riided ning pesuvahendid ja suundusime suurde pesuruumi. Eelnevalt oli seal tõenäoliselt pesemas käidud Brianit, sest puudrit olid kõik kohad täis. Lindi läks kohe Amberile märkust tegema, sest enda järgi  tuleb ära ikka koristada. Lükkasim potitooli kõrvalruumi, et meil oleks ruumi tegutseda. Vera panime teise potitooliga duši alla, külgedel madalad ukselaadsed moodustised, et ise märjaks ei saaks. Veera pesi ise oma näo ja osaliselt keha ka. Mina olin kuivatamise peal. Eks aega ikka läheb, kui tahad, et inimene ise ka protsessis osaleb. Veera puhas, riietatud ja tagasi viidud oma tuppa tugitooli. 
Järgmise ülesandena tuli Ellen (tuba nr 27) viia puhkeruumi, sest tema toas hakatakse värvima. Otsisin sobiva ratastooli, mis mahuks uksest välja ja millel on jalatoed olemas. Leidsin ja katsetasin, et mahb uksest sisse. Vahetasime Ellenil mähkme ära ja tõstsime ta ratastooli ja viisin ta puhkeruumi ning taas siirdasime puhkeruumis ratastoolist tugitooli.
Sandra palus mul tegeleda Tomiga (tuba 23), kes oli vaja pesta, riietada ja tuua puhkeruumi. Hakkasin pihta mehe äratamisega, ta on mega unekott, üldse ei taha üles tõusta. Sain ta näo pestud ja särgi seljast võetud ning ülakeha ka pestud ning selja ka ning uue puhta pluusi selga. Mähkme vahetamisel avastasin, et see on vaja vahetada ja tegin ta puhtaks ning panin uue mähkme. Jalad pesin tal ka ära, nüüd tuli juba Sandra ka uurima, kuidas läheb ning tuli mulle appi. Tõstsime härra voodisse istuma ja Sandra hakkas Tomil habet ajama. Keegi hooldajatest tuli alla ja uuris Josephine kohta, siis tuli Sandrale meelde, et ta pole Josephinele teed andnud. Seega tuli mul see ülesanne täita. Jätsin Sandra Tomi juurde ja tormasin Josephinele jogurtit ja teed pakkuma. Jogurti sai ta suure vaevaga söödud, natukene jäi järgi, aga Josephine eriti süüa ei tahtnud, teejoomisest ta keeldus täiesti ja tõukas mu käe ära. Proovisin mitu korda, kuid lootuseltult. Kirjtuasin üles, et keeldus joogist.
Kirikuaken
Köögis pesin mustad nõud ära ja varsti olime valmis lõunasööki pakkuma. Sinised kilepõlled ette ja jagama. Viisin Margaredile (tuba 13) toidu ja ühtlasi tühjendasin poti. Piilusin ka Elena tuppa, ta keha oli veel voodis. Toit jagatud ja mina toitsin Katriini. Suundusin just tuppa nr 1, kui nägin Katriini ja Miha tütart, kellega paar päeva tagasi suhtlesin. Avaldasin nendele kaastunnet ja küsisin, kas nad tahavad oma ema ise toita aga nad pidid lahkuma. Katriini toites mõtlesin, kas ta saab aru, et mees ta kõrvalt on just lahkunud. Vahel olen ta silmist pühkinud spisaraid, kuid mida ta tunneb, tajub, teab - ei oska me aru saada. Enamuse ajast ta muudkui magab.
Peetri lähedased olid ka asju ära viimas. Nägin ka arsti, kes on siin majas pidev külaline, ju tuli surma fikseerima. Lõunasöök toimetatud, sain isegi süüa. Sheila tegi mulle härjasilma, singi ja mingi kalakolmnurkadega. Kõht täis ja majas veidi rahulikum. Käisn ja tänasin Sarat, Vickyt ja Lisat meeldiva koostöö eest ja vastuvõtu eest ning võimaluse eest teostada oma praktikat.
Õde Georgina palus mind appi, esmalt ma ei saanud aru milleks, aga esiukse juures seisis keegi ja nende meeste riietusest sain aru, et nad tulid Elena surnukeha ära viima. Mul oli suht huvi teada, kuidas nad ta alla toovad, sest Elena tuba on kõige kõrgemal ja trepist alla tuua ei saa, tuleb kasutada lifti ning siin on veel paar kitsast ja teravat nurka. Mehed võtsid oma kokkupakitud raami (korralikult kokku pakitud ja kotis) välja ja liikusime liftiga üles. Viky arvas, et tuleb kasutada eesust. Mehed vaatasid lifti ja arvasid, et on ok. Saatsin mehed Elena tuppa ja jäin ukse taha ootama, et tulles oleks elanike uksed kõik kinni. Juba toauksest välja tulles on esimene pööre väga kitsas, meestel tuli raam oma 30 kraadi üles tõsta. Surnukeha oli pandud raamile ja rihmadega kinni ning kaetud, rihmasid näha ei olnud, seega pidid need olema katte all. LIftis pidid nad ka tõstma raami ühte otsa ülespoole, et üldse lifti mahtuda. Me läksime jala alla, vajutasin lifti nuppu 0-korrusele. Nüüd oli juba asi lihtsam, vaja veel vaadata, et uksed oleks kinni. Koridoris olid vaid Briani lähedased, kes nägid, kui Elena ära viidi.  Elu on lühike.
Elul on oma tee ..... 
Pärastlõunane aeg läks head aega ütlemiste peale ja kommi jagamise peale. Panin kommid kõik ühte kaussi ja liikusin mööda maja ringi ning pakkusin kommi. Residentidega tuli head aega jätta ja sõpradele kinitusi jagada. Sara, Vicky ja Lisa tulid mind tänama ning andsid kommikarbid ja kaardid. Kinkisin neile ka natuke nänni ja meie rõõmsameelene Ben sai mu käest puidust vurri, samuti ka Lisa. Lindyle kinkisin pastaka ja lambaga pajalapi, õde Georginale järjehoidja. Farit ja Bill astusid ka läbi tänama ja nendele andsin ka pastakad. Nad loodavad, et Eestist tuleks sinna töötajaid ja palusid, et me seda infot levitaksime.
Jätsin juba kõikidega head aega ja kell näitas juba tööpäeva lõppu, kui tuli minna. Läksin kiriku juurest mööda ja istusin pingil ning soovisin head teed ELENA, MIHA, PEETER. Eriti läks mulle hinge Miha. Viimati veel kolmapäeval palus ta mu käest külma piima, mida ma pidin lugema tema huultelt, sest tal oli väga raske rääkida. PUHAKE RAHUD, meil kõigil on aeg kord minna, igaüks oma teed pidi. Hetkel mina tagasi oma maailma Eestisse. Jalad ei tahtnud kohe hostelisse minna ja liikusin korra hoopis mere äärde. 

Neljapäev, 11. mai 2017

Neljapäev 11 mai 2017

24. päev - tööpäev

Pesuruumi üks pesumasin
Täna sai ärgata vaikselt ja rahulikult, olin enne kella juba ärkvel. Päike äratas mõnusalt valgelt. Hommikusöök oli ikka vaja saada, sest nii on harjutud.
Langeleysse jalutasin rahulikult, taas kohtusin tuttava valge paksukese labradoriga, prouagi naeratas mulle juba tuttavlikult. Minu tööleminemise kellaaeg on selline, et kõik on niiiii hõivatud, et ei tee välisust lahti, ma tungisin sisse kõrvaluksest. Kohutstuslik registreerimine ja tervitamine. Täna nägin taas ühte võõrast nägu, keda ma pole eelnevalt kohanud.
Pesuruum 1. korrusel, dušš
Ei miskit, hakkasin toimetama, vaatasin üle Peetri, ta keha on soojem ja silmad juba otsisid ka kontakti, seega veidi parem. Enamik residentidest olid veel tubades, s.t. neile tehti veel vajalikke protseduure. Binny oli juba peaaegu valmis. Vaatasin, et tänased lehed on toodud ja tõttasin neid rahvale laiali jagama. Korra käis peast läbi, et peaks nimed peale kirjutama, aga ei teinud ma seda. Jagasin lehed ära, töötajate toas on märkmed olemas, kes mida tellib. Tundus, et Wendy (tuba nr 31) jäi täna lehest ilma. Nüüd tuli mul minna Edie tuppa (nr 25), et aidata tal teha hommikune pesu, riietumine. Tema on selline nutuproua, kes arvab, et talle pööratakse liiga vähe tähelepanu ja keegi teda ei armasta ning ei hooli temast. Ise ta liigub rulaatoriga ringi. Vähemasti oskavad nad ise  juhendada mida ja kuidas soovivad. Edie sai korda ja suunasin ta oma tuppa tugitooli istuma. 
Köögis oli vaja nüüd teejoomise nõud ja hommikusöögi nõud ära pesta, et valmistuda lõunasöögiks. Käisin üleval Elena toas, ta lebas voodis silmad kinni ja magas. Ma ei hakanud teda üles ajama. Lõunasööki viies olid tütred ta
juures ja silmi ta enam lahti ei teinud, lapsed arvasid, et ta on minemas oma teed ja vaevalt ta enam kontakteerub. Söögi viisin sama targalt tagasi. Köögis oli täna hoopis Sonja terve pika päeva.
Lõunasöögi serveerimine on alati väga kiire aeg, esmalt viime toidud ja pärast vaja magustoit viia. Alati peab vaatama, kas on kuskil musti nõusid, mida ära tuua. Pärast lõunat tegin väikese lõunatamise pausi ja toimetasin veidi pesuruumis. riided riietepuule kuivama ja märg pesu kuivatusmasinasse.
Paluti vahetada voodipepsu toas nr. 9. Seal elab Benua, meie tõmmu mees, kellel alati hapnik peab kaasas olema.

Tänane päev oli suhteliselt rahulik. Tõdesin täna, et eilsest ütlemisest oli kasu. Mazy vasakule rinnale (immitses) oli pandud imav side. Eile käisin vähemasti 2 korda ütlemas õele, et Mazy rind immitseb. Brian käis täna ka jalutamas ning Edie käis ka saatjaga jalutamas. Sonjaga jätsin täna juba head aega, sest homme teda ei ole. Majas käib väga palju residentidel külastajaid. Maryl oli taas ta sõbranna külas, Tom sai omale seltsi. Paulil on ta kaasalne kõik päevad kohal, Josefinel on tütar päeval enamuse aja kohal. Binnyl käis külaline, täna nägin Mazyl tuttavat külastamas. Rääkimata muidugi John (tuba nr. 4), kes vaevleb samuti vähi käes. Katriinil ja Mihal tuli tütar külla. Pärast lõunat on juba raske liikudagi, igal pool on keegi. Vanemate külastamist on siin Eestiga võrreldes rohkem näha.


Jalutasin korra enne kojutulekut veidi ringi ja siis tegime paar võileiba, et asuda blogi kallale.
Õhtu möödus kuulates Eurovisiooni televiisorist ja arvutist Juure-Kiviräha kommentaare, loomulikult hoiame Eestile pöialt siit Inglismaalt. 
Homme on meil viimane tööpäev ja siis veidi ringivaatamist ning tagasi koju. 





Kolmapäev 17 mai 2017

30 päev. See You UK and welcome Estonia Täna hommikul helises äratuskell 3.15. Hommikusöök koosnes sellest, mis veel kapis järgi oli...