Liikumine Southend on Sea'sse
Ees oli taas teekond Kings Crossi metroojaama, kust pidin edasi suunduma Eppingi peatusesse. Tuli oma lihastoonus kokku võtta ning pagas toimetada treppidest alla. Oyster kaart taas veidi õhem, suundusin otsima kohta, kuhu vaja minna. Mõned peatused metrooga kuni Liverpool streeti peatuseni, nüüd taas välja ronida rongist ja leida jälle uus rong ehk "punane liin" Central line ning otsida õige platvorm, kuhu minna. Minu enda suurimaks mureks on olnud alati, kas olen ikka õigel pool. Kindluse mõttes sai ikka rongis olles kõik peatused järgi vaadataud ning süsteem sai selgemaks. Kuna pidime kell 11.00 olema Eppingis, kuhu väidetavalt on tunnike puhast sõitu, siis hakkasin ikka varem minema. Rong, millega nüüd sõita sain, oli juba vähe kehvema välimusega ning ka lihtsam. Sain tunda kolinat, mürinat, raputamist, aga plaani järgi tundus, et õige suund ja rong ka õige. Kahtlusi tekkis, et rong peaks mingi saki sisse tegama, kuid kas just see rong? Üllatusena tuli muidugi see, et see rong lõpetas oma töö kolm jaama enne meie sihtmärki. Mis teha, kui nii, siis tuleb korraldustele alluda ja rongist lahkuda. Õnneks tuli juba 4 minuti pärast uus rong ning suundus sobivasse sihtjaama EPPING. Väljudes rongijaamast tuli taas piiksutada transpordikaarti. Jaamahoone ees kella vaadates mõstsin, et olin kohal 45 minutit plaanitust varem. Parem ikka varem, kui hiljem.
Tänane hommik oli äratus kella 8 aegu. Harjutasin kõrva inglise keelega, s.t. kuulasin ja vaatasin veidi uudiseid, mis siin Londonis toimub. Hommikusöögi paiga leidsin keldrikorruselt, aga toit oli klassikaline. Nagu ikka, oli kohvi minu jaoks lahja. Kõhtu paigutanud veidi varustust, vaatasin kohvrid üle ja kinnitasin ning taas teele.
Ees oli taas teekond Kings Crossi metroojaama, kust pidin edasi suunduma Eppingi peatusesse. Tuli oma lihastoonus kokku võtta ning pagas toimetada treppidest alla. Oyster kaart taas veidi õhem, suundusin otsima kohta, kuhu vaja minna. Mõned peatused metrooga kuni Liverpool streeti peatuseni, nüüd taas välja ronida rongist ja leida jälle uus rong ehk "punane liin" Central line ning otsida õige platvorm, kuhu minna. Minu enda suurimaks mureks on olnud alati, kas olen ikka õigel pool. Kindluse mõttes sai ikka rongis olles kõik peatused järgi vaadataud ning süsteem sai selgemaks. Kuna pidime kell 11.00 olema Eppingis, kuhu väidetavalt on tunnike puhast sõitu, siis hakkasin ikka varem minema. Rong, millega nüüd sõita sain, oli juba vähe kehvema välimusega ning ka lihtsam. Sain tunda kolinat, mürinat, raputamist, aga plaani järgi tundus, et õige suund ja rong ka õige. Kahtlusi tekkis, et rong peaks mingi saki sisse tegama, kuid kas just see rong? Üllatusena tuli muidugi see, et see rong lõpetas oma töö kolm jaama enne meie sihtmärki. Mis teha, kui nii, siis tuleb korraldustele alluda ja rongist lahkuda. Õnneks tuli juba 4 minuti pärast uus rong ning suundus sobivasse sihtjaama EPPING. Väljudes rongijaamast tuli taas piiksutada transpordikaarti. Jaamahoone ees kella vaadates mõstsin, et olin kohal 45 minutit plaanitust varem. Parem ikka varem, kui hiljem.
Meie Inglismaa koordinaator Ozgur ja kooli koordinaator Heli võtsid meid peale kella 11.00 aegu, et koos suunduda meie peatuskohta. Teekonnal jutustas Ozgur endast palju ja siinsest süsteemist, uuris, kes me oleme ja mida teeme. Sõit võttis aega oma poolteist tundi, aga igav küll ei olnud.
Kohale jõudes ootasime oma 10 minutit, enne kui saabus kohalik boss FAITH, kes on rahvuselt türklane ja omab siin 3 hoolekandeasutust - 2 hooldekodu ja 1 õendushooldus. Faith tegi meile kiire tutvustuse Bliss Residental Care Homes ruumides ning edasi juba suundusime Palmeraton Residental Care Home'i, mis kuulub ka Faithi alluvusse ning edasi ka kolmandasse majja - LANGLEY LODGE'i, mis on õendushooldusega maja. Kõikides majades sai tiirud tehtud ja esmamulje saadud.
KITSAS - VEIDI AJAHAMBAST NÄRITUD - TEISTMOODI
Muidugi on minul ka eelmise aasta Taani võrdlus (puhas, avar, turvaline, ilus). Kindlasti oma praktika aruandes kajastan just Taani - UK erinevusi.
Kiired tuurid tehtud, võeti veel kaasa ka Faithi sugulane, kes on nende majade üle ka mingi boss, peale ja meid viidi sööma Türgi restorani. Seal saime toidud valida oma maitse järgi. Ma valisin lambaliha. See maitses nagu lammas, aga viga ei olnud, juurikad prae juures olid väga head. Trimpasime ka kiiresti espressod sisse ja nüüd hakkas Helil ja Ozguril kiire, sest osa tüdrukuid olid seiklemas Londoni peal. Kähku läksime veel hostelisse, kus saime lahti oma majutuse rahast, mille maksime Ozguri kätte sulas, aga tsekki ma ei saanud. Nüüd tõttasid Heli ja Ozgur minema ning meie üritasime oma uue koduga hakkama saada. Homme kell 10.00 tuleb Faith meile järgi ja viib siis juba praktikakohta ning annab selgemad korraldused edaspidiseks. Tuba on teisel korrusel, voodid on korralikud, ruum on Inglismaa kohta suhteliselt suur, oma wc ja duširuumiga. Lauda, kus kirjutada ei ole, kuid ruumis on kiirkeedukann kohvi, tee ja suhkruga.
Päev oli veel väga noor ning autoga siin sõites tundus see koht väga imeline ja kaunis, seepärast kiirustasime taas õue, et avastada seda piirkonda, mis peaks saama kuuks ajaks "MINU KODUKS". Ruum on suhteliselt jahe, seega juba avastasin, et oh oh miks ma küll veel soojemaid riideid kaasa ei võtnud. Omanik andis meile ühe komplekti võtmeid ja lubas teha ka ühe komplekti juurde. Laes on ilma kuplita pirn, mis valgustab midagi. Toas on TV ja free wi-fi ka. Sättisime kohe wi-fi sisse, et saada vabamat suhet kodustega.
Alustasin oma maa avastamisega, hostelist välja paremale ja otse mere/jõe Thamesi äärde. Vee juurde jõudes avastasime, et käes on mõõna aeg. Sain jalutada randa ja korjata kohe mõned teokarbid nagu väike laps, peab ju ikka kohe midagi rabama. Jalutasin koos Katiga siin kokku 10 km maha. Muudkui liikusime mööda rannikut ja nautisime imelisi vaateid. Jõudsime Adventure Islandi juurde, mis oli päris suur lõbustuspark ning täna oli UK s ju veel ülestõusmispüha ning rahval oli vaba päev.
Avastasime siin pikima silla, mis on 2,13 km pikk ja sinna saab ka rongiga. http://www.visitessex.com/thedms.aspx?dms=3&venue=0670439 SOUTHEND PIER 2,16 km pikk ning sinna pääsemiseks pidime lunastama 2-naelase pileti, siis kui mõlemad otsad jala kõnnid, rongi kasutamiseks 1 otsana tuli lisa maksta 2,50 naela. Ilm oli ilus, meil aega jagus ning mis muud kui ikka matkama. Tee peal vestlesin kalamehega, kes oli lesta kätte saanud ning see siples seal vee sees.
Teekonna lõpus oli veel kuninglik Royal Pavillion, kus nautisime tassikese teed, sest mis seal salata - minul hakkas ikka suhteliselt jahe. Kell hakkas juba kuue poole tiksuma ning seda paika hakati sulgema, nii suundusime juba teadlikult maa poole.
Tagasiteekonna võtsime veidi ülevaltpoolt ning siin said pidevalt peatutud väga ilusate lillepeenarde ja värvikombinatsioonide pärast. Nautisime inglise aedu ja haljastust. Koju jõudes tundsime, et matkatud on ikka pikk maa ning nüüd tuli ette võtta kohvrite lahtipakkimine ja asjade sahtlitesse paigutamine. Kes mida kuhu paigutab.
Hiljem toksisin telefoniga eilset blogi teksti - see ei olnud üldse mugav, pigem täiesti kohutav tegevus, seepärast tuleb ka mõnede päevade blogi veidi hiljem.
Õhtueine kujunes ampsu näkileivaga ja juustuga ning sellega me piirdusime. Minul hakkas juba uneke vaevama ja tuba oli suht jahe, seega tuli pugeda teki alla sooja.
Tänane õppetund Faithilt: Majja sisenedes unusta ära oma emakeel. Seal kehtib ainult inglise keel, sest välismaalasi ei aktsepteerita.
Kohale jõudes ootasime oma 10 minutit, enne kui saabus kohalik boss FAITH, kes on rahvuselt türklane ja omab siin 3 hoolekandeasutust - 2 hooldekodu ja 1 õendushooldus. Faith tegi meile kiire tutvustuse Bliss Residental Care Homes ruumides ning edasi juba suundusime Palmeraton Residental Care Home'i, mis kuulub ka Faithi alluvusse ning edasi ka kolmandasse majja - LANGLEY LODGE'i, mis on õendushooldusega maja. Kõikides majades sai tiirud tehtud ja esmamulje saadud.
 |
| Kuninganna Victoria näpuga näitamas |
Muidugi on minul ka eelmise aasta Taani võrdlus (puhas, avar, turvaline, ilus). Kindlasti oma praktika aruandes kajastan just Taani - UK erinevusi.
Kiired tuurid tehtud, võeti veel kaasa ka Faithi sugulane, kes on nende majade üle ka mingi boss, peale ja meid viidi sööma Türgi restorani. Seal saime toidud valida oma maitse järgi. Ma valisin lambaliha. See maitses nagu lammas, aga viga ei olnud, juurikad prae juures olid väga head. Trimpasime ka kiiresti espressod sisse ja nüüd hakkas Helil ja Ozguril kiire, sest osa tüdrukuid olid seiklemas Londoni peal. Kähku läksime veel hostelisse, kus saime lahti oma majutuse rahast, mille maksime Ozguri kätte sulas, aga tsekki ma ei saanud. Nüüd tõttasid Heli ja Ozgur minema ning meie üritasime oma uue koduga hakkama saada. Homme kell 10.00 tuleb Faith meile järgi ja viib siis juba praktikakohta ning annab selgemad korraldused edaspidiseks. Tuba on teisel korrusel, voodid on korralikud, ruum on Inglismaa kohta suhteliselt suur, oma wc ja duširuumiga. Lauda, kus kirjutada ei ole, kuid ruumis on kiirkeedukann kohvi, tee ja suhkruga.
Päev oli veel väga noor ning autoga siin sõites tundus see koht väga imeline ja kaunis, seepärast kiirustasime taas õue, et avastada seda piirkonda, mis peaks saama kuuks ajaks "MINU KODUKS". Ruum on suhteliselt jahe, seega juba avastasin, et oh oh miks ma küll veel soojemaid riideid kaasa ei võtnud. Omanik andis meile ühe komplekti võtmeid ja lubas teha ka ühe komplekti juurde. Laes on ilma kuplita pirn, mis valgustab midagi. Toas on TV ja free wi-fi ka. Sättisime kohe wi-fi sisse, et saada vabamat suhet kodustega.
Alustasin oma maa avastamisega, hostelist välja paremale ja otse mere/jõe Thamesi äärde. Vee juurde jõudes avastasime, et käes on mõõna aeg. Sain jalutada randa ja korjata kohe mõned teokarbid nagu väike laps, peab ju ikka kohe midagi rabama. Jalutasin koos Katiga siin kokku 10 km maha. Muudkui liikusime mööda rannikut ja nautisime imelisi vaateid. Jõudsime Adventure Islandi juurde, mis oli päris suur lõbustuspark ning täna oli UK s ju veel ülestõusmispüha ning rahval oli vaba päev.
 |
| No vaja ju jalga puhata ... |
Teekonna lõpus oli veel kuninglik Royal Pavillion, kus nautisime tassikese teed, sest mis seal salata - minul hakkas ikka suhteliselt jahe. Kell hakkas juba kuue poole tiksuma ning seda paika hakati sulgema, nii suundusime juba teadlikult maa poole.
Tagasiteekonna võtsime veidi ülevaltpoolt ning siin said pidevalt peatutud väga ilusate lillepeenarde ja värvikombinatsioonide pärast. Nautisime inglise aedu ja haljastust. Koju jõudes tundsime, et matkatud on ikka pikk maa ning nüüd tuli ette võtta kohvrite lahtipakkimine ja asjade sahtlitesse paigutamine. Kes mida kuhu paigutab.
Hiljem toksisin telefoniga eilset blogi teksti - see ei olnud üldse mugav, pigem täiesti kohutav tegevus, seepärast tuleb ka mõnede päevade blogi veidi hiljem.
Õhtueine kujunes ampsu näkileivaga ja juustuga ning sellega me piirdusime. Minul hakkas juba uneke vaevama ja tuba oli suht jahe, seega tuli pugeda teki alla sooja.
Tänane õppetund Faithilt: Majja sisenedes unusta ära oma emakeel. Seal kehtib ainult inglise keel, sest välismaalasi ei aktsepteerita.
   |
 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar