Pühapäev 7 mai 2017

21. päev - vaba päev

Täna on pühapäev ja ärkamine oli väga rahulik, eilne pikk jalutuskäik andis veidi tunda ja täna võtame rahulikumalt. Hommikul kudusin sokki ja vestlesin arvuti vahendusel kodustega.

Rongiga läksime Southend Centre peatusesse ja jala Victoria tänavat pidi üles.

Teel köitis  meie pilku St. Mary kirik, kuhu sisse piilusime, aga kahjuks tuli just kirikuõpetaja vastu ja teatas, et nad sulgevad kohe. Siiski saime kiire pilgu sisse visata. Kel huvi, saab tutvuda lähemalt 

http://www.stmarysprittlewell.co.uk . Meile avaldas see muljet igatahes. Siin ümber vaatasime ka väiksemat parki ja väike org oli siin ka. 

Jätkasime matka edasi, sihtmärgiks Priori park. Leidsime pargi üles ja hakkasime avastama. See on tõeliselt suur. See park on inimestele lemmikkohaks, kus jalutada oma koertega, lastele on siin piiratud ala, et pered saavad lastega mängida, kartmata, et lapsed ära jooksevad. Eraldi veel palliväljakud. Kaks suuremat tiiki, kus leidub ka kalu ning erinevaid linde. Nägin kepslemas isegi kahte halli oravat. Inglismaal pidigi olema rohkem halle oravaid, kui punaseid.

Kes keda jalutab...
Siin pargis on ka Prittlewell Priory, kuhu tahtsime sisse minna. Pileti kohta öeldi, et see on tasuta, seda toredam meile. Siin keldrikorrusel sai istuda pingil ja vaadata munkade elu siin kloostris ning saada aimu nende eluolust. Ajalugu algab juba 12. sajandist. Rohkem saab huviline lugeda siit:  PRITTLEWELL PRIORY     http://www.southendmuseums.co.uk. 

Kompleks, mida osaliselt enam ei ole

Wisteeria õitsemas

Siin nägime ka tõelisi inglise aedu ja palju kauneid lilli. Loomulikult oli park väga-väga suur ja teismelised tundsid siin peitust mängides suurt rõõmu. Ronides nagu väiksed ahvikesed üles ja joostes igale poole puude otsa, taha. Ei peetud paljuks ka lillepeenrasse oma jalajälg jätta. 

Wisteeria õitses oma siniste lopsakate õitega, moodustades kaarjaid lehtlaid.

Varsti hakkas kostuma muusikat ning meiegi suundusime vaatama, mis toimub. Selgus, et igal laupäeval ja pühapäeval alates aprillist kuni septembri lõpuni tehakse siin kella 15-17ni elavat muusikat.

Elav muusika pargis

Täna kostus ansambel "Da Management", kes mängis muusikat 50-70ndatest ja liikmed ise olid ka soliidses eas härrasmehed. Sättisime ennast ka kuulama ja mina proovisin järgi siis inglise chipsid - no käib kah, aga väga rohkem ei igatse. Istusime ja nautisime muusikat, päikest ja värsekt õhku. Rahvast oli kuulamas päris palju.

Paljudel olid kaasas koerad. Lapsed mürasid murul ja sõitsid ringi ratastega. Kõik tundsid ennast hästi ja rahulikult. Meie tundsime, et tuleb ju ka tagasi minna ning vaja oli veel puuvilja juurde tuua, sest varud olid otsas. 

Liikusime tuldud teed tagasi, mulle tundus tagasitee isegi lühem, kui minnes. Ju minnes ei teadnud, kui kaugel eesmärk on, kuigi google maps teatas, et 33 minutit. Siia tee äärde jääb veel paar avastamata hoonet, muuseumi, mis täna kahjuks olid suletud, aga proovime plaani võtta.

Southend Centre rongijaam

Tänavalt ostetud puuviljaputkast saime viinamarju, kurki, tomatit, sidrunit, kõike. mis meile vaja oli. Rongiga tegime ühe peatuse tagasisõitu ja sättisme ennast taas hostelisse, et blogi kirjutada ja vaadata üle tänased fotod, mis tehtud.

Päikeseloojang on kell 20:30. Peaks üks õhtu  seda vaatama minema, aga täna juba jäin hiljaks.

Laupäev 6 mai 2017

21. päev - laupäev Basildon

Täna ärkasime varem ja pidasime veidi plaani. Sõime rahulikult hommikusööki ja üritasime arvuti kaudu otsida võimalust rongiga minna Basildoni.  Täna tuleb siiski see päev, mil jalad ise otustavad, kuhu nad minna tahavad. 

Basildoni St. Martini kirikutorn

Westcliffi rongijaamas selgus, et Oyster kaarti sinnasõiduks kasutada ei saa ja tuleb eraldi pilet osta: 5.80£. See oli edasi-tagasi pilet. Ronge käib siin tõesti iga natukese aja tagant. Netist me Basildoni kohta eriti huvitavat ei leidnud, aga niisama hostelis istuda ka ei tahtnud.
Sattusime hoopis rongijaamast lahkudes suurde kaubandusalasse, mis oli tõesti suur. Tulime sealt välja ja otsisime mingi tee, mis pidi viima parki. Eesmärk oligi jalutada, mis sa siin ikka poodled.

Kiriku ees olev kuju

St. Martini kirik on kaasaegne ja modernne, seinad on kaetud klaasvitraažidega. Inimesed kutsusid meid lahkelt sisse ja saime ka seest kaeda.






Matkasime taas edasi rohelusse. leidsime kaasaegse elamurajooni koos mänguväljakute, tiigiga, jalutusalaga. Eemalt nägime kõrgeid lossitorne ja vaatasime mõlemad üksteisele otsa, et lähme sinna. Meie üllatuseks oli see vaid miraaž. Puud on siin kitsad ja sihvakad, meenutades lossitorne. Päris kahju oli tõdeda, et polegi mingit iidset lossi. Mis muud, tagasi ja jalutasime parki, kust leidsime suisa telgid tiigi kaldalt ja vahvad haned-pardid elutsemas.

Kaasaegne elamurajoon

Tore on vaadata läbimõeldud planeeringuid. Tiigi kaldal on leidnud endale ka keegi telgiga. Huvitav, kas pargis telkimine on lubatud....
Varsti nägime ka suuri välitenniseväljakuid ning tõenäoliselt spordihalli. Sinnapoole me aga ei läinud, vaid keerasime tagasi keskuse poole, et leida vanalinna moodi ala. Piirkonna kaarti meil polnud ja liikusime vaid taju ja loogika järgi keskuse poole tagasi. Kaubanduskeskusest küsisime, kas on kusagil piirkonna kaarti ja meid juhatati raamatukokku. Siin nägin megasuurt hobby art poodi, tõeliselt suurt, andis ikka ringi peale teha.



Selge, et suurt kaasa midagi siit ei vii. Mulle üllatuslikult ei ole siin käsitööpoode, soov oleks miskit kohalikku käsitööd leida.
Nüüd tahtsid jalad juba veidi puhata ja tegime kohvipausi.
Raamatukogust saime vähemasti mingi kaardi ning selgust, et vanalinna siin polegi. Sai otsus vastu võetud, et lähme jala järgmisesse rongipeatusesse, lihtsalt liikumise mõttes. Kaart oli olemas, mille järgi minna ja nii me sammuma hakkasime.

TEEKS ÄRA :)

Teel nägime ka ühte "vahvat" aeda, tahtsime sinna TEEME ÄRA tegema minna, aed vajas hädasti värskendust ning meie käsi, kuid pererahvas ei saanud aru, mida see tähendab ning tööriistu me ka ei leidnud, seepärast jäi siin aias see ära.

Vat sellist sõidukit nägime sõna otses mõttes rallimas. Meestrahvas, kes sellega sõitis, ei olnud kindlasti liikumisraskusega. Tema sõidustiil oli ralliv, meenus, et selle riistaga sõites pole ju vaja lube ega karta alkotesti.
Sattusime veel juhuslikult ka ühte kirikusse, kus kuulutus kutsus moeetendusele. See hakkas just lõppema. Tegu oli poest saadud uute riietega, mida siin allahinnatuna müüdi. Otsustasin kohalikku ettevõtlikust toeatada ja ostsin ühe kleidi.
Jalad olid juba suht väsinud, aga õnneks polnud enam palju minna. Mõtisklesime veel, et kas saame täna oma liikumisele rekordi, eelmine oli 27 158 sammu.  Kell näitas juba kuuendat õhtutundi, kui Pisteria rongijaama jõudsime. Rongini oli veel 20 minutit aega, seega oli vaja veidi jalgu puhata. Pärast läksime hostelist läbi, väike värskendus ja riiete vahtetus ja läksime söögikohta otsima. Mõte oli minna ranna äärde söögikohta, aga mõlemad kohad, mis meie lähedal on, teatasid, et nad on reserveeritud (tuleb laud ette broneerida). Vat sulle lops, seega vedasime oma kondid London Roadile ja läksime Itaalia restorani sööma. Köht täis, tulime koju ja vaatasime esimest korda siin ka siis mingi filmi ära ning kell näitas juba siin uut päeva, kui mina magama panin.

Reede 5.mai 2017

20. päev - oo reedene rõõm

Hommik tervitas veidi rõõmsamini, sest pilve vahelt piilus päike välja. Mis ikka, kiirelt söömine ja riidesse ning tööle.

Kohal paljud tuttavad näod, nüüd juba oma nägu näidates rabab keegi mind kohe kaasa, et saad sa aidata? See on nii armas.

Täna sai siis mindud Binni juurde, kes istus potitoolil ja oli oma voodi ka ära määrinud, mis tähendas kohe voodiriiete vahetust. Lisaks tuli talle teha hommikune pesu ja riietumine. Aega läks meil temaga suht palju, aga tehtud saime.  Tom, va unekott, tema ajasime ka üles, pole miskit lebotamist. Pesu, mähkme vahetus, riidessepanek ja "kitsega" jalutades puhkeruumi. Lindi oli ka täna tööl ning rabas mu kaasa pesu tegema tuppa nr. 14 ehk Helena. Talle on täna preester tulemas, seega ma tegin voodi korda ja tema vannitoas hakkasime pesema, jõudsime vaevalt alustada, kui ülemus Sara tuli teatama, et preester on kohal. Seega kiirustasime veel enam, preester ootas samal ajal ukse taga. Lubasin talle lilled ka korda panna, vahetada vesi ja vanad välja visata, ning ühed lilled olid hoopis kraanikausis. Selle töö tegin  ära enne lõunat, kui nägin, et preester läinud.

Meie lähim pood

Allkorrusel oli veel Paul välja toomata, aga tema tõid teised hooldajad. Täna oli tuppa nr. 31 tulnud ka uus klient, aga mina sinna oma nina täna ei pistnud, sest seal oli perekond ja medõde sõelusid seda vahet.
Mis muud, kui nüüd tuli teha lõunane ring toiduga. Täna toitsin Peeterit, tema toiduks oli kartulipuder, porgand ja mingi kaste või oli see kala. Peetril on raskusi neelamisega ning ta on väga kehva sööja, pudru sees olid tükid ning need ta sõna otses mõttes sülitas välja ning kohe keeldus ka rohkem söömast. Köögist küsisin, mis talle magustoiduks saab ja kokk Sheila andis omaküpsetatud šokolaadikoogi tüki, millle lisas kunstvahukoort pudelist ning siis ma pudistasin selle ära koos koorega. Peeter on maiasmokk küll ning ta sõi selle magustoidu ära. Tahtisn talle juua ka pakkuda, aga ta keeldus. Keeldumised tuleb ka kirja panna.
Toidud residentidele ära antud, pesime Lindiga nõud ära, tema pesi, mina kuivatasin. Vahepeal tuli kuskilt häire, vist oli Briani toast. Brian pidevalt helistab ja tahab midagi. Lõpetasime nõudepesu ning läksime oma lõunat pidama. Sheila praadis mulle veel muna. Lisaks friikartulid ja sink olid siis toiduks. Parem ikka kui mitte midagi. Tegin tassi kohvi ka kõrvale ja nautisin veidi vaba hetke.

Kevadised hooldustööd käimas - teel tööle minnes

Siin töötades olen tahtnud tööde järjekorra üles kirjutada, aga mitte kunagi ei ole nii palju aega, et võtta see hetk ja kirjutada. Reeglitele kohaselt ei tohi telefon ka kaasas olla ja mul pole taskutega pluusi, kuhu märkmik, pliiats ja telefon panna.
Pesuruumis tuli pidevalt uus pesu panna masinasse ja masinast kuivatisse. Nad pesevad pesud kõik siin ja öine vahetus siis triigib. Nüüd oli taas häirekella elu, kui kell tilises, siis vaja taas kuhugi tõtata. Ellenile andsin teed juua ja pudingi söötsin sisse. Gordon oli toolis ennast teega üle valanud, seega tuli ta voodisse panna ja püksid jalast kätte saada, see oli paras tegevus. Ta sai korraks kurjakski mu peale, sest toetasin teda vasakust õlast, et keerata, aga see on tal valus õlg ja rusikas lendas ka korra. Oh jah, selline on kord eluke. Täna tuli ka Veera ette võtta, mähkme vahetus, läksime protseduurile kolmekesi: mina, Cloe, Lindi. Veera nimelt peksab, küünistab, virutab jalaga, sülitab. Ta vaatab kogu aeg laste multifilme ja ta voodi on täis nukke ja pehmeid loomi. Mina püüdsin saada Veera pilgu ja mängisin Miki-Hiirega, et tema tähelepanu võita ja ta patjadest eemale meelitada. Cloe tuli trakse peites vaikselt voodi poole ja pani talle selja tagant traksid patjade peale. Sinnamaani polnud Veera aru saanud, et traksid toodi. Üritasin Miki-Hiirega mängides teda innustama püüdma hiirt, et saaks traksid panna selja taha. see isegi õnnestus. Rahulikult saime isegi traksid ümber keha kinnitda ja jalgade alt ka läbi. Kui Veera tunnetas trakside rihmasid siis kohe hakkas rihmadega vehkima.

Tõstsime ta traksidega üles, et saaks üldse mähet vahetada. Mina hoidsin Veera kätt, Lindi hoidis teiselt poolt kätt ja Cloe askeldas puhastamisega. Veera jald käivad ka korralikult, ma ei näinud täpselt, aga Cloe sai jalaga vastu pead. Protseduur õnnestus lõpuks lõpetada ja pärast sellist operatsiooni alati tunnetad, et oled midagi väga suurt korda saatnud. Loomulikult tuleb kõik sellised kratsimised ja löömised üles kirjutada. All puhkeruumis tuli Paulile terapeut, kes soovitas meil Pauli tõsta pükstest, et ta sirgemini toolis oleks, siis ei vaju selg ega pea nii ära. Tom (pildil) sai jalgrattaga sõita, kiusasin teda, et tule vändates ja püüa mind kinni :). Kell sai juba päris palju, aitasin "teatrolli" teha. Mõtlesin just, et tulen kella 17 aegu ära, aga Lindi palus, et ma jääks. No mis ikka, kaks vaba päeva ju ees ootamas ja ma polnud veel väga väsinud ka, seega tegin taas pika päeva - 11 tundi. Sara (ülemus) oli ka veel tööl. Õhtul ringi liikudes leidsin Edithi toas nutmas ja kurtmas, et keegi teda ei armasta ja tema juurde tuppa ei tule. Üritasin teda lohutada ja pakkusin seltsi mingi aeg. Hiljem ütlesin Sarale, et Edith nutab oma toas.  Maizy sättisin voodisse uneootele. Brian tahtis, et tema bed controll on kuhugi kadunud ning Tom ol terve tee maha ajanud, enamik õnneks põrandal, aga voodilina oli samuti märg. Vahetasin üksinda voodilina ära ja kuivatasin eelnevalt ka põranda.  Peetril nägin täna ka külastajat, kes teda ka toitis - see tegi rõõmu.
Tundsin, et minu mõõt on tänaseks täis, kell oli juba 19:40 - seega ruttu minema, muidu keegi taas avastab, et saab mind kaasata millessegi. Jätsin head aega ning lipsasin minema.

Eilsest - uurisin manager Sara käest, mis on need ümbrikud seinal, kus töötaja nimi peal. Iga kolme kuu kohta tehakse töötajaga arenguvestlus ehk supervisioon, kus töötaja saab oma hinge pealt ära rääkida, millest puudust tunneb ja sellest tehakse kokkuvõte ning see edastatakse ka töötajale.
Teel koju nägin päris ähvardavaid pilvi taevas. Toas olles jutustame Katiga alati oma päeva tähelepanekud läbi, mida nägime erilist, või mis ei olnud kuigi meeldiv vaadata.
Õhtu veetsime taas arvuti ja blogi seltsis.

Brian tahtis jalatooli, Margared polnud saanud teed (kange tee piimaga).

Neljapäev 4 mai 2017

19. päev - tööpäev

Täna ärkasin juba tunnikese enne seda, kui telefon oleks märku andnud ja taevas tervitasid mind vaid hallid pilved. Ega miskit, hommikusöögiks võileib ja tass kohvi ning teekond Langleysse taas.

Andsin usekella ja täna avas taas üks võõras nägu mulle ukse. Ma arvasin, et mul on nad kõik juba nähtud, aga oh ei.

Selline brosüür lebab voodi,
et vastu võtta järgmine klient

Panin riided ära ja vaatasin, mida teha saan, hooldajad vaidlesid veel, mismoodi teha, aga siis läksin hooldaja Liisaga (duracell jänes) kaasa ja hakkasime tegutsema. Täna tundus, et hooldajaid on parasjagu, et midagi väga kiiret ei olenud. Me toimetasime 1. ja 2. korrusel. Leslie tõime alla, Barry sai korda pandud, Josephina samuti, Joana pani hooldaja Sally peaaegu valmis. Tänane päev kulges rahulikus tempos, kõigil oli midagi teha, aga jooksma väga ei pidanud. Mary otsis hommikul oma ajalehte, selle leidsin puhkeruumist ja edastasin talle. Liisa, Sally ja mina korrastasime Katreeni. Enne lõunat olid vajalikud ringid tehtud ja Steven koristas tuba nr 31, kuhu pidi lähiajal tulema haiglast klient. Tuba nr. 7 - Joan sai alla puhkeruumi viidud ja temale tuldi täna pärastlõunat järgi ja ta viidi koju. Kokaks oli täna suur poiss Ben ja hooldaja on siin ka Ben - sihvakas pikk poiss. Lõunasöögil sain taas täna Katreeni toita ja Mihale panin ka ette toidu aga  ma tean, et ta ei saa eriti neelata. Katreen sõi kõik ära ja köögist küsisin talle magustoitu ka ja selleks tuli jogurt. Hooldaja Sally tuli ka sinna tuppa ja pani lusikaga Mihale lihatüki suhu, mees näris seda väga väga pikalt ning rohkem toitu ta suhu ei võtnud.  Käte anstiseptikat ma siin eriti küll ei näe, kuid on mõned reeglid, mis toimivad:

- kindaid ei visata toa prügikasti
- mähkmetega ei lähe pesuruumi ja neid ei visata tuppa prügikasti

Nimeline ümbrik hooldajale

- kööki kinnastega ei tule (valgete töökinnastega)
- toitu serveerdes sinine kilepõll ja sinised kummikindad
- sisenedes alati koputad

Kindlasti on alati vaja ka hommikul ennast tööle kirja panna, et mis kell sa tulid ja mis kell lahkud ning allkiri ka lisaks. Töötajate puhkeruumi seinal on stend, kus on palju erinevaid teateid ja sinna pannakse ka nimelised ümbrikud teadetega. Seda ma ei tea veel, mida nad sisaldavad, aga uurin homme järgi. 

Lõunaks sain herneid ja mingi sibulaga tehtud guljašilaadne värk, sündis süüa küll.

Pärast lõunat nägin Sonjaga kaasas ringi liikumas ühte tõmmut naist, tundub, et on siia tööle tulemas. Mina sain rahulikult Ellenile teed joota ja peenestatud banaani kreemiga pakkuda. Peeter, kes ajutiselt toas nr. 2, tahtsin talle teed pakkuda, kui sain vastuseks "fuck off". Eks nii see eluke ole, et kuidas kellelegi. Tähelepanekuna nägin, et kõik kasutavad musta pastakat, meil enamikud just sinist. Selgelt on teada, kui mina olen kirjutanud - sinine pastakas.

Tuba nr 30

Puhkeruumis ajasin juttu Pauli ja Tomiga. Tom soovis liikuda teise tugitooli, et televiisorit vaadata, aga teisi hooldajaid läheduses polnud, seega võtsime rulaatori ja suundusime teekonnale. Tomi parem jalg mitu korda nagu vääratas aga saime õnnelikult sihtkohta ja istus tugitooli.

Köögis sai nõud puhtaks peastud ja Cloe'iga hakkasime teeringiks valmistuma. Teering tuli meil allkorrusel vaid teha. 

Kokkuvõtvalt saab õelda: oli rahulik päev.

Enne tööpäeva lõppu läksin Katreeni ja Miha toast läbi ning seal istus keegi naine, nende tütar. Ütles, et ema on juba üle aasta selline ja väljendas pahameelt, et miks ema ratastooli ei tõsteta, aga ma ei olnud ka kompetentne vastama. Miha soovis piima, tegin kuumaks, aga siis selgus, et ta tahab hoopis külma. Sain talle ikka külma piima toodud. Nende tütar ütles, et isa ignoreerib teda - selline on kord elu ja meie ei ole hooldajatena kohtumõistjad.

Koju minnes tegime Katiga veel lisaringi ja ostsime toiduputkast kaasa toidu, käis kah.

Õhtu taas arvuti seltsis ja avastasime, et aeg hakkab lõpu poole minema.

Parkimine inglise stiilis

Kolmapäev 3 mai 2017

18. päev - kolmapäev, ootamatult  pikk

Wisteeria

Hommik oli täna kuidagi unine ja vihmane. Kiirustasin tööle ja siis avastasin, et telefon on maha jäänud, seega ei mingeid pilte täna. Tööle läksin kella 9ks. Tööle jõudes tervitasid mind juba tuttavad näod. Täna olin koos Liisaga (ehk duracelli jänesega). Ta on kohutavalt kiire. ma ei jõua aru saadagi, mida ta soovib, kui juba ta on millegagi lennus. Esimesena võtsime koos ette toa nr 1 - Miha pesemise. Mina panin vee valmis. Alati on vaja kaasa võtta 2 punast ämbrit, üks mustade mähkmeta jaoks, kuhu ka paberid ja kasutatud kindad lähevad ning teine punane korv/ämber musta pesu jaoks. Miha sai tehtud kiiresti, siis Liisa ütles, et Katriin on juba tehtud. Siirdusime tuppa nr 3, kus on Ron ja Peter. Liisa läks ees ja juba ta tuli välja lausega "he's cold" - ma läksin ka tuppa ja nägin, et Ron liigutas vasakut kätt ja hingas. Ben (hooldaja) tuli ka vaatama ja teatas ka, et ta ju hingab, kohale tuli ka õde ning ühiselt tuvastati, et mees on minemas. Seega hoidsin ise ka hinge kinni, et ta oleks ikka elus, kui me tal tegime kiire pesu voodis ja mähkme vahetuse. Ruumi tegime ka korda, et oleks puhas ja korras tuba, kui perekond tuleb Roni vaatama. 

Kõrvalvoodis olev Peter otsustati viia pessu potitooliga, duši all puhtaks pesta ning viia puhkeruumi tooli istuma. Mina ei ole veel näinudki, et ta oleks voodist väljas olnud. Seega hoistisime ta potitooli ning sõidutasime pesema pesuruumi. Liisa pesi Peterit ja mina olin abistavaks käeks. Kuivatasime ta ära ning riietasime ja viisime puhkeruumi. Hoistiga panime tugitooli ta istuma. Nüüd oli veel vaja proua toast nr 7 välja tuua alla puhkeruumi. 

Uskumatu, kuidas õhtul enam ei mäleta, mis järjekorras sa kedagi abistasid ja oli see täna või eile. Meeletu energia võtab ka 200% keskendumine mõtlemisele, et mida kliendid tahavad sulle edasi öelda. Vaja oli veel Paul voodist välja saada ja Mesy tuba nr 29 ka tugitooli aidata. Juba oligi käes lõuna. Sara palus mul üllatuslikult jääda õhtu kella 20.00-ni. No mis teha - aitame siis. Lõuna on alati siin megakiire, mina toitsin taas Katreeni ja Mihale panin toidu ette, aga nagunii ta seda ei söö. Katreen sõi kõik ära ja magustoidu ka lisaks. Köögis oli jälle kokk Sheila ning ma tundsin, et soovin süüa, seega võtsin välja ühe oma pausi ja sõin.
Pärast lõunat tuli jälle tea trolley ring teha. Pakkusin ka sellele perekonnale teed, kes oli oma lahkuva lähedase juures. Päevast kirjutades on meeles vaid pidev jooksmine. Kehv on see, et tuli täna paar korda lihtsalt seista ja oodata, kui keegi kohalikest hooldajatest vabaneb, et kahekesi abistada. Mina üksinda esmalt ei tohi (UK reeglid) ja teiseks ei taha vastutada, kui midagi juhtub, seega ootasingi teist hooldajat. Tihti sa ei saa ka tegevust üksinda teha, sest tõsta tuleb ikka kahekesi. Pärast lõunat vahetsime uuesti Miha ja Katreeni mähkmed. Õhtu eel tuli minna tuppa nr 3. Seal olid Roni (surija) lähedased, nendelt tuli küsida, kas nad on nõus, et vahetame Ronil mähkme ära. Leppisime kokku, et kui perekond on läinud, siis teeme seda. Õhtul tuli mul üksinda Maxyt aidata (tuba nr 29), tema soovis voodisse minna. Taas kerkis teema, et ma ju ei tohi üksinda teha, aga mis teha - töö tahtis tegemist, seega alustasin toimetamist ja mingi hetk tuli Lindy ka vaatama ning veidi aitas mind. Saime lõpuks Maxy voodisse, nii nagu tal mugav on - see on peamine. Paul sai ka voodisse aidatud ning Peter läks tuppa nr 2. Õhtusöögi serveerisime ka ning kella viiese tea trolley tegin koos Lindyga ära. Ellen oli vaja ka teisele küljele pöörata ning vahetada mähe.
Õhtuks oli pea täiesti sassis ja tundsin end väga väsinuna. seega täna ma rohkem kirjtutada ei jaksa, sest 11tunnine päev on mulle natuke liiga koormav, aga homme ju vaja taas minna.

Märkused, millest ei tahaks kirjutada aga panin tähele: öösärk tuba nr 7 elanikule nr 1 toast, mähkmed kapist kellele iganes, "tikner" kui omal pole, võtad kellegi teise toast, Josephinal ei olnud patja jalgade vahel täna - tütar tegi märkuse, Sonja vastas NO, kui küsimustki polnud veel esitatud, mina ei pea ju küsima kuhu Peter magama läheb, kui keegi on suremas kõrval voodis. Break on "püha", keegi töötajatest ei liiguta, et signaali peale minna või välisust avada, lamatisvastast madratsit panid tööle omad töötajad, ei mingit sepetsiaalset inimest individuaalsusest lähtuvalt.

Teisipäev 2 mai 2017

17. päev - Taas tööpäev

Täna pidime minema tööle kella 8.00. Väidetavalt pidi Sara meile koolituse tegema. Nii läksimegi kohale ja inimesi oli töötajate ruumis ikka väga palju. Kokku saidki öise vahetuse lõpetajad ja hommikuse vahetuse alustajad. Täna oli mõni nägu täiesti uus, silma jäi isegi üks meesterahavas, nimega Ben. Tema pidi täna olema 1:1 Gordoniga. Chloe ja Liisa olid tuttavad näod, mõni tuttav nägu oli veel, aga nime ei tea. 

Veel üks hooldekodu

Hommikul andsid hooldajad tagasisidet öösel toimunu kohta. Tekkisid vaidlused, et öine vahetus ei pesnud mõnda klienti, kuna nad ei tahtnud. Hommikupoolne vahetus aga ütles, et nad on niigi hõivatud ja pesta tuleb, nende asi on inimene nõusse saada. Kell kukkus ja ma pidin tööle hakkama. Sain esmalt kohe ülesandeks toita hommikupudruga Josephine'i, äratasin ta üles ja hakkasin toitma. Naisel on dementsus, aga vahel on selged kohad sees, panin lusika suhu talle ja ta tunnetas, et pudru on kuum, ütles isegi "too hot". Võtsin hoogu maha ja liigutasin putru ning puhusin peale veidi. Ta on nii armas kõhetu naine, pidevalt tahab ära minna ja otsib oma ema.  Tema toitmine oli lihtne ja tervelt 200 ml teed jõi ta ka ilusti ära. Nõud viisin alla kööki, andsin kokale tagasiside söödud koguse kohta. 

Liisa võttis mu kaasa ning läksime üles 2. korrusele (meie mõistes 3. korrus)  tegema hommikust ringi. Hommikune pesu: nägu, kael, rinnaesine, kaenlaaused, selg - kõik tuli märja sooja froteelapiga üle käia ning kuivatada froteerätikuga. Järgmisena tuli  ette võtta mähkme vahetus ja intiimpesu ning riiete vahetus. Öine riietus ära ja päevane selga.

Siin on keegi saanud 100 aasaseks

Osad kiendid viisime alla "lounge'i". Meie pesukord oli: JOSEPHINE, LENSI, BARRY ja proua, kelle nime ma ei tea, tema viisime ka alla puhkeruumi. Lensi olime sunnitud jätma tema ruumi, sest tal oli kõht lahti ja igaks juhuks ei tohi sellist klienti teiste hulka viia. Jätkuvalt on meil see reegel, et ma ei tohi midagi üksinda teha, aga assisteerida võin. Sellega sai meie hommikune ring tehtud. Tom kurtis valu ja edastasin info õele, kes ütles, et oli talle tableti andnud ja läheb veidi aega, kui see mõjub. Tom on väga hiline tõusja, alati ta tuleb üles viimasena.
Nüüd tuli kätte lõunasöögi aeg. Kokk Sheilal sai esmalt valmis toit nr 1-le ehk tuppa, kus on mees ja naine. Naine Katreen on täiesti akontaktne ning ei suhtle, avab vaid milmi ja saan aru, et ta silmad liiguvad, aga neelamine on väga korras ja sööb väga hea meelega. Tema mees on kontaktne, aga väga suurte neelamisraskustega ja tema ei söö juba mitmendat päeva. Ma ei saa aru, millest ta elab, täna tõin talle prae ja andsin 1 väikese tüki omletti, kuid ta ütles, et ta ei saa süüa. Mul on teda väga kahju vaadata. Vahel toon talle tassi piima ning ta on palunud, et ära pane sinna midagi sisse. Muidu käib vedelike sees paksendaja.

Politsei on ka siin valvamas

Tuli veel mõnele elanikule süüa viia, aga toitma ei pidanud kedagi rohkem.
Sain mahti ka ise nüüd süüa, kokk Sheilal oli terve praad veel ahjus üle, see saigi minu omaks, kõht sai ilusti täis. Pärast lõunat oli  kellegi aitamine potile, wc-sse, tuli otsida saamata jäänud ajalehti. Täna toast nr. 31 läks proua koju ja talle tuleb koduhooldus. Tema toast viisin kõik pestavad asjad pessu ja lilled paigutasin puhkeruumi lauale vaasi. Seda tuba igatses juba Mary ja teisele prouale näidati ka seda. Kes selle toa saab, otsustab juhtkond. Sain mahti ka Pauli tervitada ning abistada teda "hoistimisel" ehk tõstmisel. Täna käis Paulil ka mingi ametnik, kes töötab temaga pärast insulti, 3 kuu möödumisel saab Paul vähemasti toolis istuda. Pesin köögis vahepeal veel nõud ära ja teenindsin pidevalt kedagi teega.

No ei ole normaalset kohvi ju

Neile on siin vaja eraldi teetüdrukut e "teagirli", kes terve päeva muudkui pakub teed 24/7.
Nii sai päevale joon alla tõmmatud. Tundub, et peame enese eest siin palju ise hea seisma, sest homse kohta, mis me teeme, ei tulnud kelleltki kommentaare. Tuli aga Vicky (teine ülemus) käest küsida, et mis kellast ma homme tulen - vastus kell 9.00. Selge. Päeva peale nägin ka Sarat, seega homme taas nii nagu eelmisel nädalal.
Koju minema hakates avastasin, et mu pluusi üks varrukas oli märg ja ka tagi üks varrukas oli märg. Pole aimugi, mis vahepeal juhtus, aga oletan, et keegi liikus vedelikuga ringi ja läks kogemata miskit ümber. Koduteekonna võtsin veidi pikema kaarega. Õhtuks olid jalad ikka taas suht hellad ja 10km läbitud nigut niuhti. Kodus tegime tassi teed ja võileiva ning taas

Matk kodu poole ringiga - rong

peadpidi blogisse.

Esmaspäev - 1 mai 2017

16 päev -  1 mai töörahva püha

Seenele juba varakult

Meiegi oleme töötajad ja nii oli meil täna ka vaba päev, Seega korralik uni ja päikseline äratus tagasid ilusa päeva. Hommikul vaatasime telekast veidi pikemalt nn. seebikarbirallit. Seda tehakse ju meil ka, aga siin tehti seda heinapallide vahel ja mingid künkad olid samuti tee peale ehitatud. Võitis auto, mis oli kirstuks tehtud.

Oma lennuk lasteaeda :)

Täna arvasime, et tungime maa sisemusse ja lähme teisele poole raudteed kondama, väga pikka matka ei soovinud siiski ette võtta. Nii mu jalad seadsid ennast ise minekule ja mu kehal jäi üle vaid järgi minna. Teeme endale kultuurilise elamuse ka, aga sellest kirjutan siis, kui asi toimunud, aga piletid ostsime juba ära. Vaatasime taas inglise aedu, neid oli nii ilusaid kui ka hooldamata. Ühe pere õues kasvas isegi seen. 

Nägime ka palju mahavisatud sodi, rohelisust, mänguväljakuid jne. Meie eesmärk oli lihtsalt vaadata, nautida ilma ja liikuda. Vat see on idee - OMA LENNUK IGASSE LASTEAEDA. Ma arvan, et kõik lapsed rõõmustaksid täiega.
Tänavad on siin ikka kitsad, aga ka selline sõiduk mahub veel liiklusesse. Kõndisime küll temaga enam-vähem samas tempos, kuni me teise tänavasse ära keerasime.

Kaamera eest - tegelikutl pilt

Jalad viisid meid ka parki, kus juba roosid õitsesid, ruumi oli lastele mänguväljakuks. Lisaks tenniseväljak, skypark, lihtsalt roheline ala ning metallikunsti maja. Seda hoonet valvas kaamera asemel vares. Kui see vares rääkida oskaks - oi kui tarka juttu ta ajaks.

Võimas puu

Puu oli väga võimas ja tuvastasime, et tegemist on mingit sorti lehisega. Okste toetuseks oli isegi metallist tugev tugi pandud.
Varsti jõudsime ringiga koju tagasi. Üks kosutav tee ja väike võileib ning taas toimetama.




Otsustasin kaasavõetud õppematerjale lugeda mere ääres värske õhu ja lainekohina saatel. Sättisingi ennast mere äärde kiviklibule lugema.

Tuul oli olemas ja pilvedki andsid korraliku vaatemängu, mis lõppes minu jaoks vihmaga. Polnud miskit teha, tuli ikka toa poole ennast seada ja siis voodis lebotades õppimist jätkata.
Kell tiksus omasoodu ning kuna me ei olnud veel korralikult süüa saanud, läksime vaatama, kas miskit on veel avatud. Leidsime toidukoha "Akropolis" ja meie üllatuseks oli siin ka elav muusika. Tellisime oma toidud ja laulja tuli me juurde ning palus kirjutada, mis laule me soovime kuulda. Nii ma siis tegin valiku 4 lauluga, mille talle edastasime. Need laulud kaunistasid meie õhtusööki täielikult.
Nüüd tuli koju tulla, pesus käia ja blogi kirjutada. Ikka vaatan iga õhtul kella ja kuidagi ei saa enne südaööd magama, ikka kipub sinna 1-2 vahele jääma. Täna proovin küll varem magama minna, homme taas tööpäev.

ELAGU MAI :)

bluebirdcare.co.uk - koduhooldus
Nägime tänaval kontorit, mis reklaamis koduhooldust.