Vaba päev, Eesti päev
Hommikul tegime rahuliku ärkamise ja hommikusöögi ning askeldasin arvutis ning veidi ka sai sokki kootud. Kella 11 paiku otsustasime minna välja kaubandusega tutvuma. Suheldes läbi FB Hiiumaa tuttavaga, selgus, et nad plaanivad meid siin üles otsida ja siia tulla. Super ju.
Tõttasime siis linna peale, aga ikka katsetasime uut teed pidi minna. Välja jõudsime ikka sinna, kuhu tahtsime. Läksime siin kumbki oma teed ja leppisime kokku kontrollkellaaja, et siis vaatame, kus keegi on. Tuulasin kaubanduses ja vaatasin hindu ning nautisin lihtsalt ilmaelu. Tänavatel on väga palju koeri ja olen näinud ka kodutuid, kes kerjavad raha.
Täna nägin noori trummi saatel marssimas. Arvatavalt skaudid ja gaidid. Tundub, et rahvas lihtsalt jalutab, ostleb ja naudib elu. Ilm läks ka järjest soojemaks ning mul hakkas isegi soe. Lippasin ka mõnest poest läbi aga midagi erilist silma just ka ei hakanud. Aega meil on siin ju veel piisavalt. Nautisin hoopis tänavalt ostetud värskeid maasikaid, mis ei olnudki nagu veel õiged maasikad, aga otsa nad said. Külastasin lõngapoodi, kuid miskit vapustavat silma ei hakanud. Mind juhatati ka suveniiribasaarile, aga sinna jõudsin hiljem. Keset ostutänavat olid erinevad muud kauplejad, siin oli võimalus soetada omanimeline rong, puidust nimetähed 0.50 £ tk. Samas väänas mees traadist sinu nime, kui sa seda soovisid.Varsti tuli ka kõne, et tüdrukud on meie elupaiga juures, juhatasin nad siis siia mere poole, siin on parkimisruumi ka. Jäin kõnniteele neid ootama, kuniks nad otsisid parkimiskoha. Nii sain tuttavaks veel 2 eestlasega, kes töötavad hooldustöötajatena Londonis. Kõikidel olid juba kõhud tühjad, nii suundusime söögikohta otsima aga fish and chips enam nagu ei huvita. Suundusime ikka taas ostutänavale ja sättisime ennast söögikohta. Valikut oli ja nii möödus paar tunnikest kui linnulennult juttu vestes, küsimustele vastates ning tulevikku vaadates. Loomulikult sai Hiiumaa uudised maha räägitud, Marika on siin juba aastast 2009. Ta töötab Anchor Thameside Care Home'is. Siinsed hooldekodud on suured ketid ja esinduslikumad neist on Anchor, Sunrise, Bupa One - neil on sadu hooldekodusid siin Inglismaal. Istudes ja juttu vestes ei panegi tähele, et kõik toit vaikselt sinu sisse kaob. Kõhud täis, suundusime mulle tuttavalt Southend Pieri peale, tüdrukud ei olnud ka eelnevalt siin linnas käinud ning nendelegi oli see koht uus. Nii marssisimegi taas silla otsa, kus täna toimus ka Folk and Ale Festival. Sinna jõudes oli nagu rahvast ka - paviljonis mängis kolmeliikmeline kollektiiv. Heitsime pilgu peale, kuid pikalt nautida ei saanud, sest auto parkimise aeg hakkas juba täis tiksuma. Töttasime siis nüüd rongiga tagasi. Saatsin tuttavad taas teele, sest neil võtab oma 2 tundi Londonisse minek aega. Mina otsustasin veidi veel jalutada ja rändasin niisama ringi. Koju jõudsin 20 paiku, jalad tundsid küll, et matkatud on palju: 21 750 sammukest tehtud nigut niuhti.
Kodus sättisin ennast arvuti taha, suhtlesin kodustega, et ikka kõik korras oleks ning sai taas arvuti taha istutud ja blogi kirjutatud. 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar