Neljapäev 20.aprill 2017

5 päev - Selginemisega

Hommikune äratus oli veidi pilvine, aga tass pätikat ja kodune leib olid head virgutused. Jalutades tööle tegi mu päeva rõõmsaks pesumaja vaateaknal nautlev koer ;)

Otsi koera ......

Palmerston Residental Care Home

Selline on pesuruum

Täna kutsuti meid Palmerston Residental Care Centerisse kella 10.00-ks, et maha pidada mingi koosolek. Jõudsime varem sinna ja tervitasime juba sõbralikult töötajaid. Vahetasin riided ja Ruth tuli juba ka ning tulid ka suuremad bossid kohale. Istusime aiamajas, kus on sisse seatud kontor Billi jaoks. Kohal olime mina, Kati, Ruth, Sara, Bill ja Faith. Pidime selgitama, millised on meie ootused praktikale ning mida me oleme valmis tegema. Nad selgitasid, et me oleme teretulnud, kuid Inglismaa reeglid on väga teistsugused. Selleks, et töötada, on vaja teha läbi 18 erinevat kursust/koolitust. Nad pakkusid meile, et nad viivad läbi meiega 3 erinevat koolitust ja siis me võime vähemasti assisteerida hooldajaid, vastasel juhul võime olla ainult vaatlejad või mitte majja tulla enam. Olime rõõmuga nõus vastu võtma koolitused, et mitte niisama vaadelda, vaid ikka olla abiks.
Saime siis täna oma ESIMESE KOOLITUSE, milleks oli toidu käitlemine. Läksime Bliss Care Home'i, ning kogunesime kellegi residendi tuppa. Meid kogunes sinna kokku 6 inimest ning koolituse läbiviijaks oli RUTH GATES - meie juhendaja. Paari tunni jooksul viidi meid kurssi toiduainete säilitamisega, hoiustamisega, serveerimisga. Mulle meenutas koolitus instrueerimist tööandja poolt. No hea seegi, et see sai tehtud. Homme on meid ootamas järgmine koolitus, aga sellest juba homme.
Nüüd tagasi "oma majja" ning taas jätkasin toimetamist, hetkel ei olnud muud, kui tuli köögis nõud peasta. Musti nõusid toodi pidevalt juurde. Pärast pidime need ka ära kuivatama. Nõud tuli panna ka oma kohale tagasi. Tervitasin ka meie musta kassi, keda Mandy pidevalt toidab. Teel Madeline'i tuppa teed viima tuli ka Maddy sinnapoole ja kui ma nägin, et nad pesevad Madelinet, siis ma ei läinud tuppa häirima, tee andsin Maddy kätte. Stellat aitasin tee joomisel aga ta ei tahtnud väga seda juua, panin kõrre sisse, et oleks mugavam. Pärast tulid Tony ja Maddy (tänased hooldajad) Stellat voodis pesema ning mina lahkusin. Edna tegi ka mitmel korral häiret, korra tahtis tulla TV tuppa ja siis varsti juba tagasi oma tuppa voodisse. Bella käis muudkui tualeti vahet, saatsin teda mitu korda teekonnal ning taas tagasi. Rita on suur ja kogukas naine, keda aitasin täna pärast vannist tulekut tõstukiga tugitooli tõsta. Muidugi ma ei tohtinud masinat puutuda, vaid olin lisakäeks, et sujuvalt Rita kohale saaks. Köögis tuli põrand ära pühkida ja pesta ning siin tuli jälgida, et pesemisel kasutad rohelise triibuga moppi, mis on ainult köögi koristamiseks.  Saime koos Dacega (hooldaja Lätist) vahetada toas nr 14/15 kõik voodipesu ära vahetada ning madratsid ka ära desinfitseerida. Hetkel on tuba tühi, sest Kitty läks koju. Vahetasin voodis teki ära, sest see lõhnas. Panin tähele, et voodipesu siin ei triigita ning ei panda korralikult (Anu soovitus) ka kokku. Linadel ja padjapüüridel tuvastasin kollakaid plekke ning juhtisin Dace tähelepanu sellele, aga vastus tuli selline, et nii see siin on ja... Minu silmis olid need määrdunud:(.

Elanikud: Ground floor - Margared, Madeline (Mondy), Enid, Edna, Rita
                 1 st floor - Margared, Barbara, Steven, Stella, June, Bella
                 2 nd floor - Tony, Enid, Bill, Nancy,  Tricha (Kitty)
Kokku on 22 voodikohta.

Tööpäeva lõpetasin pärast kella 17. Inglismaal on kaubandus harjumatu, kõik poed suletakse kell 17-18. Mul oli väga vaja ju lõng leida, et kudumist alustada. Nii võtsin pärast tööd jalad selga, lidusin "koju", sain õnneks ka teised võtmed, et saaksime erinevatel aegadel liikuda. Tõttasin siis kohe shopping streetile vaatama, kas leian mingisugust lõnga. Kõik poed olid juba sulgemisel või sulgunud, leidsin lõpuks mingi pudi-padi poe, kust sain ka oma kauaigatsetud lõnga kätte. Kell oli veel vähe ja nii astusin söögikohast läbi ning tulin siis piki kallast jalutades kodu poole. Kokku võttis selline matk oma 3 tunnikest ära. Õhtul sai blogi kirjutatud ja juba uues päevas sain alles magama.

Kolmapäev 19. aprill 2017

 4. päev - Tõsine päev

Tänane päev algas taas minul varase ärkamisega ehk kell 7.00 ja tunnikese lebotasin niisama voodis. Mingit kokkulepet tänaseks ei olnud ning mina võtsin rahulikult. Hommikul tegin taas "pätikohvi" ja võileib hinge all, siis läkisn kell 9 alla, et ehk saab selgust ja keegi annab mingi märguande, et mis edasi saab. Õues kedagi meid ootamas ei olnud ning otsustasin otsida Ruth Gates'i telefoninumbri, et anda endast märku. Katil on ka Faithi telefoninumber ning siis saatsin sõnumi hoopis talle, et oleme ootel, mis saab.

Vastust ei tulnud ning ma läksin mere äärde jalutama - lihtsalt niisama.

Töötajate nimed.

Sain Faithilt sõnumi, et meid oodatakse Palmerstoni kella 11ks. Nii me siis jaluasime paar tänavat edasi Palmestoni. Andsime uksekella. Vastu tuli keegi võõras inimene, aga meid lubati sisse ning panime oma riided pesuruumi. Jaotati täna nii, et mina jäin allkorruse saali, vaatlema.
Tänase päeva esimene ülesanne oli jagada inimestele teed ja vaadata, et kõikidel oleks lauad puhtad, ning vesi ees. Suur väljakutse oli juba nimede kuulmine ning ikka pigem eristasid neid riiete värvi järgi.
Majal on 3 korrust, esimesel asub köök, riiete pesemise ruum, ühisruum ja mõned toad, seda korrust nimetavad nad pigem ground floor ehk nullkorrus. O korrusel elavad isekäivad residendid ja toas nr 20 elab lamav vanaproua, kes ei kuule. Järgmisena tuli hakata ette valmistama lõunasööki, s.t. kärule tuleb panna toidud esimese ja teise korruse residentidele. Täna olid majas hooldajateks Lätist pärit neiu Dace ja Slovakkiast tulnud neiu. Peavastutajaks oli Madeline, kes teeb täna pika päeva elik kella 9-21. Mina viisin koos Dacega toidud liftiga 2. ja 1. korrusele, siin tuli toit viia tuppa kokku 8 inimesele. Kindlasti on oluline tubade ustele koputamine ja küsimine, "kuidas sa ennast tunned?". Iga tund tuleb residente kontrollida ja teha märge, kuidas nad ennast tunnevad, kas magavad või on ärkvel. Tuli toita täna Stellat, kes on voodis ja ei tõuse. Temale serveeriti püreesuppi, mille ta sõi ilusti ära ja neelas ka väga vapralt. Magustoit meeldib talle alati. Tema kõnest ma aru ei saa, ta räägib midagi, aga teised ei saa ka aru. Groung floor tuba C20 on Margareth, kes on samuti voodis - teda ma toitsin ka täna. Mina muudkui rääkisin, kuid tema minuga mitte, siis kuulsin, et ta ütles mulle, et ta ei kuule mind. Vähemasti poole toidust sõi ta ära. All saalis tuli ka pidevalt küsida, kas keegi soovib midagi ning alati peab vesi või mahl ees olema.

Madeline tuba e Mandy

Järgmise ülesandena tuli meil viia Tony vanni, mina sain olla abistavaks käeks. Abistasin lahtiriietamisel, pesemisel ja kuivatamisel. Huvitav oli see, et ta ise kõnnib, aga vanni tõsteti ikka tõstukiga. Tonyle meeldib väga tuline vesi ja pidin talle pidevalt vett selja peale valama, et tal oleks soe ja mõnus. Ta kurtis pidevalt, et ruum on jahe. Korrutas aina, et peas on midagi, kas meie tunneme. Jah tal oli peas mingi muhk, hooldaja lubas panna sinna kreemi peale, et see oleks pehmem. Sokid olid ta jalgade veresooned kinni vajutanud ja seepärast ei pannud enam talle neid sokke jalga, vaid ainult sussid. Tony tagasi ühisruumi viidud, pakkusin talle kosutavat teed.  Teistelgi oli aeg taas teed juua, nii saigi jälle tehtud teeserveerimise ring ja küpsised lisaks. Pildistamise kohta saime loa vaid siis, kui inimesed on ise nõus, aga pigem on mitte teha, sest siin on inimese turvalisus ja privaatsus väga väga oluline. Kindlasti ei tohi pilte panna kuhugi sotsiaalmeediasse. Rääkisime, et kirjutame blogi, aga nemad arvasid, et kirjutame FB kõik ülesse. Täna selgitasin, et kirjutame blogi eraldi leheküljel ning Facebookiga see ei seostu - nende silmis on see PÄEVIK e Daiary.  Suhteliselt lihtne asi toob siin kaasa palju teisitimõistmist.
KOKKUVÕTE PÄEVAST - algas päev suure teadmatusega, kuid kujunes kümnetunniseks. Sai tehtud erinevaid tegevusi - söötmine, jootmine, pesemine, koristamine, serveerimine, abistamine jalutamisel, tõstukiga tõstmisel vaatlemine, tutvumine residentidega.

Lõpp hea, kõik hea :)

Teisipäev 18 aprill 2017

Algus millekski

Hommikul ärkasin päikesepaistega ja juba varem, kui kell seda oleks palunud. Pudru tegemiseks kaasavõetud kaerahelbed ootavad ikka sahtlis, sest siin all köögis ei lubata kasutada pliiti. Olemas on küll mikrolaineahi ja potid-pannid, aga ilma pliidita... No õppimise koht vist. Mis ikka, tegin toas "pätikohvi", sõin kodust kaasa võetud kodust  leiba, millel viil juustu. Need kustutasid hommikuse nälja ning enne 10.00 olime juba all ootamas, Lendas hosteli ette Faith oma mersuga ning võttis meid peale ja suundusime PALMERSTON Residental Care Home'i. Siin jäeti mind maha ning Kati suundus edasi. Vastu võttis mind Ruth Gates, kes on selle maja mänedžer. Esmalt tehti selgeks, et riided tuleb jätta pesuruumi ning telefongi tuleb sinna maha jätta (mul oli täna just telefoni väga-väga vaja, et saada kokku Kajaga ning saada omale arvuti). MIs ikka, alustati tutvustamist igasugustest olulistest kaustadest ja paberimajandusest.

- igal kliendil on oma kaust, kus on tema kohta erinevad andmed ja kokkulepped. "Mitte elustada" kaustade väliskülgedel oli punane märge. Sellisele kliendile tuleb pakkuda vaid hoolitsust ja tuge, kuniks on aeg minna.
-Maja juhataja ise korraldab töötajate täiendkoolituse kvalifikatsiooni säilitamiseks. Eraldi kaustad (mida oli oma 12 paksu kasusta) sisaldasid erinevaid valdkondi. Neid dokumente on vaja koguda erinevate kontrollide jaoks. Meie mõistes tuletõrje, päästeamet, kaebuste osakond jne.
-Vihikusse kirjutatakse kõikide sisenejate nimed ning kellaajad, kes millal tuli ja millal läks. Seda on oluline tulekahju puhul teada. Kogunemiskoht on vastastänava maja juures. Kirja ei pea panema vaid maja töötajaid.
-Hooldekodusid kontrollib vastav asutus ning siinne maja on kõik vastavad tulemused saanud "väga head".

Paberimajandus on neil siin dubleeritud. Iga elaniku kohta tehakse üle 6 kuu ülevaade (overview) ja iga 3 kuu tagant (review). Iga juhtum dokumenteeritakse käsitsi paberkandjale. Ruthi kontoris veetsin üle tunni ja selgus ka TEINE TÕRGE - meie paberitega ei olda ikka rahul, mingi statement ei ole neile sobiv. Minu ID kaardist tegid nad koopia. Täna kella 13.30 aegu visati meid peaaegu nagu välja, sest paberid ei ole õiged ning nad peavad tegema mõningasi telefonikõnesid meie kontrollimiseks.

No mis ikka, tulime norgus ninadega "koju" tagasi, aga õnneks oli Kaja mul siin külas ja kasutasime juhust ning läksime hoopis kaubandustänavale jalutama. Kuna kõhuke andis juba nälga tunda, siis otsisin Kaja, Nicki ja Nelly üles ning suundusime sööma. Tellisin mingi pirukalaadse asja koos türgi ubadega ning magustoidu. See söögikord oli tõesti väga maitsev. No sai teist veidi kaua ka oodatud, aga see tasus ennast ära.  Kõht täis, hakkas Nelly näitama suuri rahutuse märke ning nii tõid nad meid "koju". Tutvustasin meie pesapaika ning saatsin nad tagasi Londoni.
Õhtu oli veel suht noor ning meil oli taas tung veel seiklema minna. Sel õhtul võtsime mõttesse üles otsida kolmas maja, mis sellele firmale kuulub: Nursing Home (käisime seal, aga teekonda enam ei mäletanud). Võtsime suuna üle raudtee ja nii Katiga seilasime peatänavale ning siis läks meil mõte sassi ning otsustasime tagasi pöörduda.
Koju jõudes tegime kerge eine võileiva näol ning sukeldusime arvutitesse, mina kirjutasin kahe päeva blogi kohe valmis ning tükk aega läks, et selgust saada piltide laadimisest ning kuidas neid siia blogisse panna.

Homse osas me selgust ei saanud ja nii me oma päeva teadmatusega lõpetasime, kuid koolipoolse koordinaatoriga suhtlesime ka messengeri vahendusel ja andsime teada meie tänastest seiklusest.

Esmaspäev 17.aprill 2017

Liikumine Southend on Sea'sse

Tänane hommik oli äratus kella 8 aegu. Harjutasin kõrva inglise keelega, s.t. kuulasin ja vaatasin veidi uudiseid, mis siin Londonis toimub. Hommikusöögi paiga leidsin keldrikorruselt, aga  toit oli klassikaline. Nagu ikka, oli kohvi minu jaoks lahja. Kõhtu paigutanud veidi varustust, vaatasin kohvrid üle ja kinnitasin ning taas teele.

Ees oli taas teekond Kings Crossi metroojaama, kust pidin edasi suunduma Eppingi peatusesse. Tuli oma lihastoonus kokku võtta ning pagas toimetada treppidest alla. Oyster kaart taas veidi õhem, suundusin otsima kohta, kuhu vaja minna.  Mõned peatused metrooga kuni Liverpool streeti peatuseni, nüüd taas välja ronida rongist ja leida jälle uus rong ehk "punane liin" Central line ning otsida õige platvorm, kuhu minna. Minu enda suurimaks mureks on olnud alati, kas olen ikka õigel pool. Kindluse mõttes sai ikka rongis olles kõik peatused järgi vaadataud ning süsteem sai selgemaks. Kuna pidime kell 11.00 olema Eppingis, kuhu  väidetavalt on tunnike puhast sõitu, siis hakkasin ikka varem minema. Rong, millega nüüd sõita sain, oli juba vähe kehvema välimusega ning ka lihtsam. Sain tunda kolinat, mürinat, raputamist, aga plaani järgi tundus, et õige suund ja rong ka õige. Kahtlusi tekkis, et rong peaks mingi saki sisse tegama, kuid kas just see rong? Üllatusena tuli muidugi see, et see rong lõpetas oma töö kolm jaama enne meie sihtmärki. Mis teha, kui nii, siis tuleb korraldustele alluda ja rongist lahkuda. Õnneks tuli juba 4 minuti pärast uus rong ning suundus sobivasse sihtjaama EPPING. Väljudes rongijaamast tuli taas piiksutada transpordikaarti. Jaamahoone ees kella vaadates mõstsin, et olin kohal 45 minutit plaanitust varem. Parem ikka varem, kui hiljem. 

Meie Inglismaa koordinaator Ozgur ja kooli koordinaator Heli võtsid meid peale kella 11.00 aegu, et koos suunduda meie peatuskohta. Teekonnal jutustas Ozgur endast palju ja siinsest süsteemist, uuris, kes me oleme ja mida teeme. Sõit võttis aega oma poolteist tundi, aga igav küll ei olnud.
Kohale jõudes ootasime oma 10 minutit, enne kui saabus kohalik boss FAITH, kes on rahvuselt türklane ja omab siin 3 hoolekandeasutust - 2 hooldekodu ja 1 õendushooldus. Faith tegi meile kiire tutvustuse Bliss Residental Care Homes ruumides ning edasi juba suundusime Palmeraton Residental Care Home'i, mis kuulub ka Faithi alluvusse ning edasi ka kolmandasse majja - LANGLEY LODGE'i, mis on õendushooldusega maja. Kõikides majades sai tiirud tehtud ja esmamulje saadud.

Kuninganna Victoria näpuga näitamas

 KITSAS - VEIDI AJAHAMBAST NÄRITUD - TEISTMOODI
Muidugi on minul ka eelmise aasta Taani võrdlus (puhas, avar, turvaline, ilus). Kindlasti oma praktika aruandes kajastan just Taani - UK erinevusi.
Kiired tuurid tehtud, võeti veel kaasa ka Faithi sugulane, kes on nende majade üle ka mingi boss, peale ja meid viidi sööma Türgi restorani. Seal saime toidud valida oma maitse järgi. Ma valisin lambaliha. See maitses nagu lammas, aga viga ei olnud, juurikad prae juures olid väga head. Trimpasime ka kiiresti espressod sisse ja nüüd hakkas Helil ja Ozguril kiire, sest osa tüdrukuid olid seiklemas Londoni peal. Kähku läksime veel hostelisse, kus saime lahti oma majutuse rahast, mille maksime Ozguri kätte sulas, aga tsekki ma ei saanud. Nüüd tõttasid Heli ja Ozgur minema ning meie üritasime oma uue koduga hakkama saada. Homme kell 10.00 tuleb Faith meile järgi ja viib siis juba praktikakohta ning annab selgemad korraldused edaspidiseks. Tuba on teisel korrusel, voodid on korralikud, ruum on Inglismaa kohta suhteliselt suur, oma wc ja duširuumiga. Lauda, kus kirjutada ei ole, kuid ruumis on kiirkeedukann kohvi, tee ja suhkruga.
Päev oli veel väga noor ning autoga siin sõites tundus see koht väga imeline ja kaunis, seepärast kiirustasime taas õue, et avastada seda piirkonda, mis peaks saama kuuks ajaks "MINU KODUKS". Ruum on suhteliselt jahe, seega juba avastasin, et oh oh miks ma küll veel soojemaid riideid kaasa ei võtnud. Omanik andis meile ühe komplekti võtmeid ja lubas teha ka ühe komplekti juurde. Laes on ilma kuplita pirn, mis valgustab midagi. Toas on TV ja free wi-fi ka. Sättisime kohe wi-fi sisse, et saada vabamat suhet kodustega.
Alustasin oma maa avastamisega, hostelist välja paremale ja otse mere/jõe Thamesi äärde. Vee juurde jõudes avastasime, et käes on mõõna aeg. Sain jalutada randa ja korjata kohe mõned teokarbid nagu väike laps, peab ju ikka kohe midagi rabama. Jalutasin koos Katiga siin kokku 10 km maha. Muudkui liikusime mööda rannikut ja nautisime imelisi vaateid. Jõudsime Adventure Islandi juurde, mis oli päris suur lõbustuspark ning täna oli UK s ju veel ülestõusmispüha ning rahval oli vaba päev.

No vaja ju jalga puhata ...

Avastasime siin pikima silla, mis on 2,13 km pikk ja sinna saab ka rongiga.  http://www.visitessex.com/thedms.aspx?dms=3&venue=0670439  SOUTHEND PIER 2,16 km pikk ning sinna pääsemiseks pidime lunastama 2-naelase pileti, siis kui mõlemad otsad jala kõnnid, rongi kasutamiseks 1 otsana tuli lisa maksta 2,50 naela. Ilm oli ilus, meil aega jagus ning mis muud kui ikka matkama. Tee peal vestlesin kalamehega, kes oli lesta kätte saanud ning see siples seal vee sees.
Teekonna lõpus oli veel kuninglik Royal Pavillion, kus nautisime tassikese teed, sest mis seal salata - minul hakkas ikka suhteliselt jahe. Kell hakkas juba kuue poole tiksuma ning seda paika hakati sulgema, nii suundusime juba teadlikult maa poole.
Tagasiteekonna võtsime veidi ülevaltpoolt ning siin said pidevalt peatutud väga ilusate lillepeenarde ja värvikombinatsioonide pärast. Nautisime inglise aedu ja haljastust. Koju jõudes tundsime, et matkatud on ikka pikk maa ning nüüd tuli ette võtta kohvrite lahtipakkimine ja asjade sahtlitesse paigutamine. Kes mida kuhu paigutab.
Hiljem toksisin telefoniga eilset blogi teksti - see ei olnud üldse mugav, pigem täiesti kohutav tegevus, seepärast tuleb ka mõnede päevade blogi veidi hiljem.
Õhtueine kujunes ampsu näkileivaga ja juustuga ning sellega me piirdusime. Minul hakkas juba uneke vaevama ja tuba oli suht jahe, seega tuli pugeda teki alla sooja.

Tänane õppetund Faithilt: Majja sisenedes unusta ära oma emakeel. Seal kehtib ainult inglise keel, sest välismaalasi ei aktsepteerita.

           

Pühapäev 16 aprill 2017

 1 päev - Pühapäev 16.04.- aeg lahkuda

Saarelisus andis tunda, pidin kodust lahkuma juba laupäeval, et linnas (hiidlaste jaoks Tallinnas) olla kell 10.00.

Pühapäev võttis vastu mind kerge lumehelveste hõljumisega, mis muidugi üha hullemaks läks. Mis muud, kui võtsin taevataadi märguandena, et tuleb siit riigist lahkuda. Lennujaam võttis mind vastu ehitusjärgus olevana, aga polnud hullu. Kasutasin juhust ja kaalusin oma pagasi. Tuli tõdeda, et pean veidi suut kohvrit kergendama. Mis ikka, laotasin aga kohvri laiali ja käsipagasi ka ning mõningad kommikotid ja vorst rändas käsipagasisse. Reisikaaslased HKHKst leidsin terminali lõpust ja meie koordinaator Heli ootas meid ka. Vajalikud paberid jaotatud, suundusime pagasit ära andma, kõik kulges rahulikult, pagasi kaal sobis ka, mis sest, et mõnisada grammi oli üle. Turvakontrollis ei tahetudki mu pannkoogijahu üle vaadata, olin isegi pettunud. Eelmisel aastal tahtsid küll näha. Taas veidi vabadust ja aja parajaks tegemist ning lennuleminek võis alata. Lennuk oli väga täis, me vallutasime 15. rea. Kaks pool tundi lendu kujunes rahulikuks ning London võttis meid vastu soojema ilmaga. Lennuk maha jäetud, algas seikluslik raudteeralli. Otsisime "undergroundi" võimaluse. Kuna meil oli kaasas inimene, kes vägesid juhatas ja teadis ka miskit, siis lasin ennast rõõmuga vooluga kaasa minna. Läksime sinna, kuhu Heli Heimo meid juhatas. Uskumatult raskeks kujunes kohvrite vedamine treppidest üles.  Seda oli vaja teha korduvalt. Teiste reisikaaslastega lõime lahku enne Kings Cross raudteejaama ja sealt pidime ise edasi seilama. Londoni metrookaardiga üritasin juba eelnevalt tutvust teha, kuid see tundus täiesti mõtetu, kui põhimõttest aru ei saa. Seilates rongidega hakkasime juba ka sellest süsteemist aru saama: jälgida tueleb sihtkohta ja kindlasti ka liini nimetust ning miski pole võimatu. Väljusime rauteejaamas mingile x tänavale ning taas vaja tegeleda orienteerumisga, et saada õige suund kätte. Kaks pead on ikka kaks pead - saime juhiseid tahvlitelt ning ka meie sisetunne oli õigel teel. Eesmärk oli meil leida majutuskoht Arriva hotell. Kings Crossist oli see vaid 25 minuti tee koos kolakate kohvritega.

     

Londoni kesklinnas

            

Tüüpiline Londoni maja

Hotell Arriva ja Kati Kukk

  

  

Sirelid ootasid ja pakkusid erinevaid kevadlõhnasid

Tuba saadud, esmane ülevaade toale tehtud, veidi ennast turgutatud ja tehtud esimene avastus - KATKISED KINGAD. Oh mulle need nii meeldisid, aga ju kõiksevägevam otsustas teisiti ning minul jäi üle vaid leppida. Kingadel oli tald lahti tulnud. Ju need koristaja kunagi leiab. Juhised alt saadud, otsustasime Katiga minna linna peale laiama ja selleks kasutasime bussi nr 91, millega sõites nautisime Londoni arhitektuuri ning suurlinna tulesid. Maha läksime Trafalgar Square'il, siin lõime tutvust Admiral Lord Nelsoniga ning taustaks laulis koor Kristusest.  National Gallery hoone mõjus massiivselt ja suursuguselt. Meie võtsime teekonna Soho poole, ikka jalutades ja nautides. Hüppasin sisse ka suveniiripoodi ning tegin oma esimese ostu - seljakotile taas üks vimplike juurde. Päev oli olnud pikk ning nüüd otsustasime liikuda kuhugi sööma. Täiesti suvaline koht, mis teele jäi, sinna me ennast maha sättisime ning otsustasime süüa inglisepäraselt CHIPS AND FISH. Praad oli megasuur ja seda andis ikka kõhtu virutada, aga aeg läks ning söömisega suutsime ka vihma eemale peletada. Küsisime lahkelt teenindajalt oma teekonna kohta selgitust ja hakkasime vaikselt jalutama ööbimispaiga poole. Suundusime läbi väiksemate tänavate ning sai nauditud sealset vaikust ja rohelisust. Teekonnal sattusime mööduma ka British Museumist, kuid see oli juba kinni. Erinevad rohelised aiad tõmbasid meid oma poole ning nii tiirutades kaotasime korraks teeotsa. Nu mis teha, kui kotkapilku ei ole ja kaardid on naa väikse kirjaga. Küsisin mööduvalt teeliselt selgitust, kus asume ning teekond sai selgemaks.
Saime Heliga kokku veel Kings Crossi vastas olevas Türgi restoranis ja muljetasime tänase päeva sündmusi. Jalad andsid juba tunda pikast marssimisest ning igatsesid voodit. Nüüd seadsime sammud juba hotelli poole ning andsime aega kehal puhata - uneaeg.

Eelhäälestus Londoniks

Kolmapäev 12.aprill 

Jäänud mõningad päevad, minu selleaastase seikluse alguseks. Vähemasti on kohver peidupaigast välja toodud ja käsipagasi kohvergi tolmust puhtaks tehtud.

Pood on juba minu tulu saanud nii maiustuste näol, kui ka mingi portsu suveniiride summast on rännanud kohalikku poodi. Pakkimist pole veel alustanudki, vist loodan, et seal on soe ja pole vaja palju riideid kaasa võtta.

Minu töökoht ja majutus selle kõrval.

Aadress: 23 Cobham Rd, Southend-on-Sea, Westcliff-on-Sea SS0 8EG, Suurbritannia

https://www.carehome.co.uk/carehome.cfm/searchazref/10001032BLIA

See link on ainuke koht, mis selgitab mis mind ees ootab.